Oliivipuu pärineb Väike-Aasiast, kust ligikaudu kuus tuhat aastat tagasi levis alguses Süüriasse ning Palestiinasse, hiljem kõikidesse Vahemeremaadesse. Kuningas Minos ja kreetalased, foiniiklased, egiptlased, muistsed kreeklased ja roomlased – nad kõik kasvatasid oliivipuid ja hindasid selle saadusi kõrgelt. Vanad kreeklased raiusid isegi oma metsad maha, et mäenõlvad oliivipuid täis istutada. Oliivipuu maharaiumise eest karistati surmanuhtlusega.

Oliiviõliga võiti sangareid ja krooniti valitsejaid, oliiviõli põletati lampides ja sellest valmistati peent kosmeetikat. Just oliivioksake tuvi nokas andis Noale kinnitust, et siiski on veel lootust.

Viissada aastat tagasi viisid frantsiskaani mungad oliivipuu ka Uude Maailma nii söögiks kui pühaduse kandjaks. Nüüd kasvatatakse neid puid nii Ameerika Ühendriikides, Mehhikos, Lõuna-Aafrikas kui ka Austraalias.

 

Oliivipuu

 

 

Oliiviõli saadakse oliivipuu viljadest – oliividest.

Oliivipuu marjad - oliivid

 

Suurimad oliiviõlitootjad on Hispaania, Kreeka ja Itaalia. Ka Prantsusmaa lõunaprovints Provance on tuntud õlipiirkond, aga seda mitte niivõrd mahu, kui sealsete õlide kõrge kvaliteedi poolest.

Õli tootmine algab tooraine korjamisest: puude alla asetatakse võrgud ja raputatakse viljad puudelt – so. oliivipuude tümitamine. Oliivid on õrnad viljad ja neid peab korjama ettevaatlikult ja hoolikalt. Väiksemgi muljumisjälg ja vili kaotab maitse ning õli kvaliteedi.

Pärast korjet viljad puhastatakse, millele omakorda järgneb pressimine. Seejärel õli nõrutatakse, filtreeritakse ja suletakse läbipaistmatutesse pudelitesse. Oliiviõli valmistatakse külmpressimise teel.

Külmpressimisel säilivad õlis küll kõik kasulikud ained, see on suure vitamiinisisaldusega, kuid sisse jäävad ka vabad rasvhapped, mis soodustavad õli rääsumist. Selleparast on külmpressitud õlide säilivusaeg lühem kui kuumtöödeldud õlidel.

Olenevalt oliivide töötlemise meetodist ja töötlemise astmest jagatakse oliiviõlid kuude suuremasse kategooriasse:

• neitsioliiviõlid;
• rafineeritud oliiviõli;
• rafineeritud õlist ja neitsioliiviõlist koosnev õli;
• töötlemata oliivijääkõli;
• rafineeritud oliivijääkõli;
• oliivijääkõli;

Jaemüügis võib nendest turustada kolme kategooria oliiviõlisid:

1. neitsioliiviõlid - mehhaaniliselt esimesel pressimisel oliividest saadud õlid, mis omakorda jagunevad:

• ekstra-neitsioliiviõli;
• neitsioliiviõli;

2. rafineeritud õlist ja neitsioliiviõlist koosnev oliiviõli;
3. oliivijääkõli (õli, mis koosneb ainult oliiviõli ekstraheerimisel saadud toote töötlemisel saadud õlist ning otse oliividest saadud õlist)

 

 

Oliivõlid jt oliive sisaldavad tooted

● Parimaks peetakse esimesel pressimisel saadud õli, mida tähistab märge ”extra-virgin” ning mis sisaldab alla 1% happeid. See on asendamatu õli just salatikastmete valmistamisel koos kõige erinevamate äädikatega. Seda peetakse kõige kvaliteetsemaks, sobib ainult külmalt kasutamiseks. Praadima pole mõtet sellega hakata, sest nii värske maitse kui kasulikud omadused kaovad kuumutamisel.

● Märge ”virgin” viitab sellele, et õli võib sisaldada kuni 3% happeid.

Virgin-õli kõlbab enam-vähem sama hästi ja see on peaaegu sama hea kui extra-virgin, ainult kõrgeimat kvaliteedi klassi ei anna välja näiteks viljade liiga varajase või liiga hilise korjamise pärast.

● Märge ”fine” pudelil näitab, et eespool mainitud õlid on segatud.

● Märge ”100% puhas” ei viita esimesele ega teisele pressimisele, vaid sellele, et õli on saadud ühest toorainest. Sageli saadakse see õli teisel pressimisel.

● Nimetus “Extra Light” tähistab rafineerimisega saadud heledat värvust.

● Nimetus „Pomace" tähistab teistkordsel pressimisel saadud, rafineeritud nn. jääkõli, mis on madalakvaliteediline ja mida saadakse oliiviõli ekstraheerimisel saadud õlist, oliividest saadud õlist või oliivjääkõli töötlemisel saadud õlist.