1936.a muudeti kool Tööstuskeskkooliks. Õpetatavate erialade arv ei muutunud, suurenes õppetöö maht. Nüüd õpiti 4 aastat, ainekursuste arv kasvas. Õpetati eesti keelt, füüsikat, keemiat, mehhaanikat ja masinaõpetust, elektrotehnikat, ühiskonnaõpetust, ettevõtlusõpetust, kalkulatsiooni ja arvepidamist, joonistamist ja joonestamist, riigikaitseõpetust, kehalist kasvatust, laulmist ja muusikaõpetust, terviseõpetust. Lisandusid erialane joonestamine, erialatehnoloogia ja tööõpetus ehk praktika. I klassis oldi töökodades praktikal 15, II klassis 18 ja II - IV klassis 24 tundi nädalas.

Kooli astujal pidi olema kuueklassiline haridus ja tervis korras. Metallitöö osakonnas pidid kandidaadid arvestama konkursiga, sest ühele kohale oli keskmiselt 2 soovijat. Kooli lõpetanu sai õppinud töölise kutsetunnistuse ja õiguse pärast 5 aastast erialast tööd sooritada meistrieksam.

Kooli juures tegutsesid kooperatiiv, muusikaring (puhk- ja keelpilliorkester), spordiring ja Kaitseliidu õppurmalevkonna kompanii.

Suurenev õppemaht ja õpilaste arv tähendas üksiti ka seda, et koolimaja hakkas kitsaks jääma, sellele juhtis korduvalt tähelepanu ka Haridusministeerium. 1937.a otsustas Linnavalitsus olemasolevad koolihooned järk-järgult ümber ehitada ja kooli valduses olevat kinnistut laiendades ka uusi hooneid ehitada. Haridusministeeriumile esitati põhjalik investeeringute kava aastani 1942 kogusummas 309 150 krooni.

Esmajärjekorras tuli ehitada soojapidav garaaž, uus sepikoda ja korda teha õppeklassid. Oktoobris 1937 eraldas Linnavolikogu 10 000 krooni kooli naaberkrundi ostmiseks. 1940. aastaks oli uue hoone majakarp valmis, siis aga sekkus kooli, tema õpilaste ja õpetajate tegemistesse Maailma Ajalugu ...

22.06.1941 algas sõda. 10.07.1941 lasti õhku Vabadussild. Tööstuskooli hoonesse olid punaarmeelased, kasutades suhteliselt pakse kivimüüre, rajanud laskepesad. Pärast taganemisotsust süütas Punaarmee 12.07.1941 nii vana kui uue, ehitusjärgus oleva koolimaja põlema. Puust õppehoone Kalda ja Vene tänava nurgal hävis täielikult, kannatada sai ka pooleliolev uus hoone.

Katuseta, kuid terve karkassiga Tööstuskooli uue hoone ehitust jätkati 1941.a sügisel. Teravat puudust tunti töölistest. Järgmise aasta kevadeks oli hoonel katus osaliselt peal, katuseta hooneosas tegutses juba sepatöö osakond.

Õppetöö algas 24.11.1941. Õpilasi oli tööstuskooli osas 178 ja ametikoolis 83. Puiduosakond tegutses Katariina majas [tänane Tartu Linnamuuseum], elektrikud leidsid peavarju Riigipanga [tänase Haridusministeeriumi hoone] kõrvalhoones, aadressil Peeter Põllu tänav 16. Kooli töötajad otsisid kokku pinke ja seadmeid, restaureerisid neid. Taastati põlenud sõiduauto, mis paigutati pukkidele ja sellel tehti treeningut ning viidi läbi mõned tasulised autojuhtide kursused.

12.05.1942 liideti Tööstuskool ja seni eraldi koolina tegutsenud Tartu Ametikool üheks õppeasutuseks - Tartu Tööstuskooliks ja 1943. aastast kehtestati 3-aastane õppeaeg. 1942/43 oli koolis 232 õpilast, 1943/44 254 õpilast.

Kooli direktoriks sai Tartu Tööoskusameti esimees insener Mihkel Vellemaa (fotol). Kool töötas vastavalt sõjaaja tingimustele, otsiti nii linnast kui maalt põlenud-rikutud masinaid ja remonditi neid. Tehti teenustöid põllumeestele: adrad, külvikud, rehepeksumasinad, viljasorteerijad, samuti vastavalt tellija soovidele höövelmasina võlle, kreissaevõlle, käiavõlle jms.

1944.a augustis korjasid kooli töötajad kooli vara kokku ja viisid selle sõja eest peitu Paide lähedale Mäekülla. Sügisel, pärast sõjategevuse lõppu, toodi varad tagasi.