Aastatel 1946-1949 asus siin Vabriku-tehasekool nr 7.

Kool valmistas ette krohvijaid, tislereid, puuseppi ja müürseppi. Õpilasi sadakond, õppetöö toimus eesti- ja venekeelsetes gruppides. 3 aasta jooksul lõpetas kooli 367 noort. Kooli direktoriks oli Valentina Pljusnina (hiljem Zarubina).

Kooli käsutuses oli 3 hoonet: õppehoone Veski 45, ühiselamu Veski 25 ja Riia 37. Kõik hooned olid ahiküttega. Õpilased said 3 korda päevas süüa Raudteesööklas valmistatud toitu. Söökla ise asus Veski tänaval. Õpilaste alus- ja voodipesu pesti 2 korda kuus.

Fotol: Veski tn 45 hoone tänapäeval. Allikas: A.Lippmaa.

Kooli varustamine oli nigel. Õpilastele ei jätkunud korralikke riideid ja jalanõusid. Puudu oli õppeinventarist ja ühiselamuvarustusest. Müürsepad ja tislerid pidid õppetööd tegema oma varustusega.

1946.a leiti, et "Terves Tartu linnas pole halvemini riietatud noori, kui VTK nr 7 õpilased." Linnas olevat poisid käinud paljajalu. Kooli direktori seletuses on kirjas, et jalanõud, mis pidid 6 kuud vastu pidama, olid juba 1 kuu möödudes kasutuskõlbmatud. Siis olevat koolile pakutud sakslastest mahajäänud kalosse, kuid osad õppegrupid keeldusid neid kandmast ja läksid tööle paljajalu.

1949.a kool likvideeriti ja varad anti üle Vabriku-tehasekoolile nr 4.