1961.a otsustati Tööstuskooli nr 17 tarbeks välja ehitada koolikompleks aadressil Põllu 11. Koolile eraldati maatükk suurusega 5,4 ha Põllu - Kruusamäe tänavate nurgal.

1964.a sai uus õppekompleks valmis. Linna Kutsekoolile nr 17 (tegutses 1963 - 1968) anti üle õppekorpus, õppetöökoda alajaamaga, ühiselamu ja täismõõtmeline staadion, lisaks teedevõrk ja haljastus.

Kantselei ja direktori kabinet olid alumisel korrusel. Õppeklassid pindalaga 45-60 m² (aknaid 3-4) tundusid avaratena. Kena avar võimla koos vajalike kõrvalruumidega. Söökla ja köök asusid esimesel korrusel, saal teisel korrusel, söökla peal. Saali juures oli kinoaparatuuri ruum ja vajalikud projektorid. Töötingimused paranesid märgatavalt. Alguse sai ainekabinettide süsteem.

Fotodel: (vasak) direktor Uuno Tenn oma kabinetis; (parem) õppetöö. Allikas: TKHK arhiiv.

Toimusid esimesed kutsemeisterlikkuse võistlused vabariigi kutsekoolide vahel treiali, freesija, lukksepa ja elektriku erialadel. Tartu Tööstuskooli võistkonnad esinesid alati edukalt.

Õppenädal jagunes vaheldumisi teooria- ja praktikapäevadeks. Teooriapäeval oli 8 tundi, 4 õppeainet 2 tunni kaupa. Tunni alguseks rivistus õppegrupp õppekabineti juurde kahes viirus. Õpetaja lasi õpilased klassi. Vahetunnil jalutasid õpilased koridoris.

Õppeaasta 1966/67 kujunes kooli elus murranguliseks - senine poistekool muutus segakooliks, võeti vastu esimesed toidukaupade müüjate ja kokkade õppegrupid - tütarlapsed. Õppejõud tulid Tartu 7. Keskkoolist, kus vastavaid aineid õpetati tootmisõpetuse raames.

1968 kooli reorganiseeriti - koolist sai Tartu Kutsekeskkool nr 17 kolmeaastase õppeajaga ja täieliku keskhariduse andmisega. See tingis õppetöö täieliku ümberkorraldamise - lisandus uusi õppeaineid, muutusid nende mahud. Suurenes ruumide vajadus, koolimajale taotleti juurdeehitust.

Esimene lend keskharidusega noori spetsialiste lõpetas kooli 1971.a. Kolm aastat hiljem oli kool üle läinud täielikult kutsekeskkooliks.

Fotod: (vasak) esimene lend; (parem) õpetajad. Allikas: TKHK arhiiv.

Koolis korraldati regulaarselt õpilastööde näitusi. Eriti populaarsed olid kokaõpilaste näidislauad („Õhtu kahele", „Helesinine unistus" jmt), aga ka metallipoiste erinev toodang (puulõhkumismasin, kalmistulatern jmt).

Fotodel: (üleval reas) trummipõristajad; spordipäev; puhpilliorkester; (alumises reas) lasketiir; talvine spordipäev

Koolil oli oma puhkpilliorkester, mida juhatas erakordse eduga Jaan Sakson. Mäletajad teavad rääkida, et kooli kolonn oli paraadidel eriti uhke välja näinud. Käidi ka laulupidudel.

Jaan Saksoni mälestustest: „Mul on aastaid olnud ka vene poiste rühmad. Mäletan algusaastaid, kui neid tuli Pihkva ja Novgorodi oblastist. Meister peab oma käealuseid ka kasvatama, läksime siis teatrisse. Ei osanud hoiatada, et pangu nad korralikult riidesse. Mõni tuli väljaveninud dressipükstes. Oi, mul oli häbi!"

Tol ajal oli linna peal ikka naginaid vene ja eesti poiste vahel. Kui eestlased jäid alla, oli see poiste omavaheline kemplemine, kui vene poisid said naha peale, tõusis lärm taevani - siis oli see rahvusküsimus."

Muide, 2 korda aastas toimuvad paraadid olid kohustuslikud üritused, kus kogu kool pidi väljas olema (alumine foto).

70ndatel oli väga populaarne matkaliikumine „Minu kodumaa-NSVL" (fotol all vasakul; allikas TKHK arhiiv), milles usinasti osaleti õpetaja Liidia Tammemäe juhtimisel. Nii sõideti mootorratastel läbi lahingupaikade nii Karpaatides kui Karjalas kui Ukrainas, lähematest vabariikidest rääkimata.

1970-80 oli tollases NSVL-s väga populaarne sõjalis-sportlik mäng „Kotkapoeg" (foto üleval paremal; allikas TKHK arhiiv), kus võisteldi relvajõudude määrustiku tundmises, orienteerumises, laskmises, automaadi lahtivõtmises ja kokkupanemises, rivivõistluses ning tsiviilkaitses. Selle raames oli kutsekooli õppuritel võimalik käia mitmetes erinevates NSVL paikades. Üleliidulise võistluse võitjatena käidi ära ka toonases Saksa DV-s.

Oluliselt erines kooli lõpetanud õpilase saatus tänaste KHK vilistlaste omast. Siis oli kasutusel mõiste „suunamine" - s.t kooli lõpetaja pidi kohustuslikus korras kindlas ettevõttes mõned aastad töötama. Põllu majas olevat 1960-tel lõpetamisele järgneva päeva hommikul veoauto ühika ette sõitnud. Veel peoriietes ja kohati väljamagamata värsked vilistlased „laaditi" autokasti ja sõit töökohale algas. Hiljem muutus asi veidi viisakamaks. Suunatutele tuldi järele bussiga.

Kohustuslik suunamisaeg oli 3 aastat. Üldjuhul suunati õpilased tööle nendesse ettevõtetesse, kus nad olid juba varem praktikal olnud. Paljudel õppuritel olid juba kooli tulles olemas suunamiskirjad ning nii mõnigi asutus maksis oma suunatuile lisastipendiumi.

Kohustuslikust suunamisest pääsesid noormehed tavaliselt sügisel kohustuslikku ajateenistusse minnes, mis kestis 2-3 aastat.

1983 - 2001 töötas Põllu tänava kutsekooli direktorina Vladimir Šokman (fotol paremal, allikas: Postimees), kes ise peab oma tähtsaimaks saavutuseks põhimõtteliselt uute õppekavade väljatöötamist. Need võimaldasid kõigil soovijail võimetekohaselt õppida ja saavutada kas või tehnikumi tase näiteks metallierialadel. Soome Vabariik võttis need õppekavade põhimõtted üle 1995.aastasl.

1992.a sai kool tagasi oma kunagise nime, muutudes taas Tartu Tööstuskooliks.