Suririided
Eestlaste suririided olid esi- ja keskajal rikkalikult
kaunistatud, hiljem aga lihtsad valged. Hupeli teatel maeti surnu
valges särgis. Lõuna-Eestis oli surirõivaks valge linane rüü. Saaremaal
Kihelkonnal olid suririieteks valge särk, valged sukad ja kindad.
Valgeid rõivaid tarvitati Eestis viimasele teekonnale saatmisel veel
19. ja 20. sajandi vahetusel. Mitmete pärimuste kohaselt pidi
pulmasärgist saama surisärk ja, nagu Fr. R. Kreutzwaldi poolt 1842.
aastal kirja pandud, naiste ütluse järgi selle tanuga, mis'ga meid on linutatud, peame ka hauda minema.
Peenest linasest riidest hoolikalt kaunistatud pruudiõlakate laotati
lõpuks naisele surilinaks, takistamaks surnu hilisemat koduskäimist ja
pereõnne ohustamist.