Rahvarõivad kujutasid endast peale praktilise kehakatte ka üsna keerukat märgilist süsteemi, milles väljendus talupoja elukorraldus. Nad andsid teavet kandjate sotsiaalsest seisundist, perekonnaseisust, ealistest erinevustest, päritolust jms.

Mehe rõivaste järgi polnud külas võimalik määrata selle kandja perekonnaseisu. Küll aga võis mõnede teadete kohaselt poissmees olla habemeta, kuid naisemehed kandsid kõik pikemat või lühemat habet.

Neiud eristusid külas selgesti abielunaistest. Peakatte järgi võis eristada neidu abielunaisest, tunda ära lapseootel tüdruku, mõnel pool ka lesknaise.

Neiud käisid nii suvel kui osalt talvel külmagagi paljapäi, juuste kooshoidmiseks ja ehtimiseks kasutati ainult peapaela või pärga. Abielunaise pea pidi kombekohaselt kaetud olema. Peakattega märgiti üksiti sotsiaalseid seisundeid mõrsjast naiseni. Saaremaal, Hiiumaal ja Põhja-Harjumaal kandsid pruudid pruudipärga, Lõuna-Eestis talvemütsi. Hupeli teatel kandis mõrsja laulatusest pulmadeni karusnahkse äärega talvemütsi, mis andis teada, et selle kandja polnud enam tüdruk, kuid ka tõeline naine veel mitte. Pulmatseremoonia keskne sündmus oli mõrsjale naise peakatte (liniku, linuki, tanu, mütsi) pähepanek - linutamine ehk tanutamine. Alles selle toiminguga kuulutati neiu abielunaiseks ja teda hakati pidama noorikuks. On teateid eriliste nooriku peakatete kohta. Näiteks Mustjalas kandis noorik kuni lapse sünnini ülli ja alles seejärel sai ta tanu pähe.

Abielunaise peakate pandi pähe samuti tüdrukule, kes last ootas. Pott- ja kabimüts olid lapsega tüdrukul ilma paelteta ja abielunaise mütsi äärt kaunistava kitsa pitsääriseta - treemlita.

Oluline abielule viitav märk eesti talupojarõivastuses oli põll, vähemalt mandri-Eesti valdavas osas. Põlle kui naise tunnuse sai pruut linutamisel koos traditsioonilise peakattega ja pärast seda ei tohtinud ta põlleta tööl ega peol olla. Neidudele oli põlle kandmine häbistav, sest põll seoti ette last ootavale tüdrukulegi. Tava tulenes viljakusmaagiast ja sellega seotud kaitseotstarbest. Raseda naise rõivastuses peeti põlle kõige olulisemaks. Mõnel pool kuulus põll erinevalt abielunaise tanust siiski ka neiu rõivakomplekti. Saartel said tüdrukud põlle leeriks ja kandsid seda edaspidi ainult piduliku rõivastusega. Andmeid, et tüdrukud põlle kandsid, on ka Kagu-Eestist.

Ealised erinevused ei ilmnenud rõivastuses nii selgesti. On vaid teada, et vanemad naised eelistasid tumedamaid värve seelikutriibustikus või pottmütsi katteriides. Seto vanad naised ei kandnud suurt sõlge, sest see kuulus ainult sünnitusealiste naiste ehtekomplekti.

Rõivastuse üks funktsioone oli talurahvarühmade ühtekuuluvuse tähistamine, "omade" ja "võõraste" eristamine kihelkonna või maakonna tasandilt seisuse ja rahvuse tasandini välja. Just see ühtekuuluvust tähistav sümbolsisu sai rahvarõivakandmise edaspidise väärtustamise aluseks.