Rahvarõivaste otsene taandumine linnamoelise rõivastuse ees algas 19. sajandi keskpaiku. Üleminek rahvarõivailt uuele moele oli pikk ja keeruline protsess, mis kulges eri paikkondades, erineva jõukuse, kultuuritaseme ning vanusega inimeste juures erinevalt. Mehed kui liikuvam osa külarahvast (eriti pärast talurahvale liikumisvabaduse andmist) võtsid linnamoe omaks juba sajandi keskel. Enam traditsioonidega seotud naisterõivas tegi taandumisjärgus läbi veel mitmeid üleminekuvorme. 19. sajandi keskpaiku asendusid pikitriibulised seelikud kohati põikitriibuliste ja ruudulistega, 1860.-1870. aastail kandsid paljud Põhja-Eesti talunaised põikitriibulisest või ruudulisest riidest kleiti - kaapotkleiti, mis oli juba linnamoele lähedane rõivaese.

Rahvarõivas taandus kõige kiiremini suuremate linnade ja käsitöökeskuste läheduses. Nii läksid Põhja- ja Kesk-Eesti naised moerõivastusele üle 19. sajandi kolmanda veerandi jooksul. Veidi kauem peeti traditsioonidest kinni Lõuna-Eestis. Perifeersetel ja teatud isolatsioonis olnud aladel, nagu Kihnu saar ja Setomaa, jätkus vana traditsioonilise rõiva kandmine ja selle aeglane edasiareng veel 20. sajandil. Kihnu naised kannavad traditsioonilist pikitriibulist seelikut eelisrõivana tänapäevani. Muhu saarel arenesid rahvarõivad kiiresti edasi: 1870. aastail vahetus terve rõivakomplekt. Varasemat kurrutatud mustapõhjalist ümbrikut asendas oranži põhitooni pikitriibuline seelik, mis 20. sajandil muutus järjest heledamaks: Esimese maailmasõja ajal munarebukollane, 1930. aastail sidrunkollane. Nii säilis või isegi suurenes paiguti regionaalne omapära, samal ajal kui üldine oli paikkondlike erinevuste kadumine ja rõivastuse ühtlustumine.