Linliku elulaadi levimisega 19. sajandi viimastel aastakümnetel kiirenes rahvarõivaste taandumine kasutusest. Rahvusliku ärkamisaja juhid hakkasid propageerima rahvarõivaste kandmist pidupuhkudel - rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Talupojarõivas kaasati rahvusliku eneseteadvuse loomisse.

Huvi rahvarõivaste vastu saavutas kõrgpunkti rahva eneseteadvuse tõusuga 1880. aastail. Venestusajal hakkas see vaibuma ning oli madalaimas seisus 20. sajandi algul. 1920. aastate teisel poolel, kui Põhjamaade eeskujule tuginedes algas ulatuslik "omakultuuri" liikumine, hakati taas enam tähelepanu pöörama ka rahvarõivastele. Sellele aitasid olulisel määral kaasa 1928. ja 1933. aasta üldlaulupidu, mis äratasid üldsuse huvi rahvariide elustamise vastu.

Rahvarõiva kui rahvussümboli arengu teise järgu alguseks võib tinglikult pidada 1940. aastat. Rahvarõivad kaasati nüüd vastandlike ideoloogiate teenistusse. "Vormilt rahvusliku ja sisult sotsialistliku" kultuuri ametliku loosungi all juhiti nende kasutamist nii laulupidudel kui muudel Eesti NSV-d esindavatel puhkudel. Rahvarõivaste kasutamise nõukogulikult tsentraliseeritud korras juhtimise ja suunamise käigus kujunesid nad üldiseks laulupeorõivastuseks. Samas kaasnes liigse tsentraliseeritusega mõningate efektsete "munderkostüümide" vohamine (näiteks Muhu uuem naiserõivastus). Saarte rõivaste "mooditulekus" oli oma osa ka tootjate jäikuses.

Teisalt kasutasid eestlased rahvarõivaid võimudele vastumeelse rahvustunde avaldamise vahendina. Eestlased hakkasid rahvarõivaid kui rahvussümbolit rohkem kandma 1970.-1980. aastatel uue venestuslaine oludes ning 1980. aastate lõpul nn laulva revolutsiooni ajal ja rahvusriigi taastamisel.

Rahvarõivaste valmistamine ja kandmine tänapäeval tunnistab, et vanast kihelkondlike erinevustega talupojarõivast on saanud rahvussümbol.