Eesti rahvarõivastel oli rohkesti paikkondlikke erinevusi, mida märkasid juba esimesed neid kirjeldanud autorid. Näiteks märkis A. W. Hupel pikk-kuue erinevuste kohta Eesti eri paigus: "Kuued on Tartumaal laiad nagu mantlid, alt lõhandikkudega, käised, krae ja hõlmad punase kalevi ja nööridega ilustatud; Põltsamaa pool nöörideta, sinise kaleviga, teistes kohtades läikiva lõuendiga kaunistatud; Tallinnamaal on need tehtud rohkem keha järgi ja alt volditud; Järvamaal kinnitatakse nad mitme vaskhaagiga, Tartumaal mõne haagiga, Harjumaal nööride ja väikeste omavalatud tinanööpidega" (Hupel 1777, 178).

Nelja peamise rühmana võib eristada Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saarte rahvarõivaid. 19. sajandiks kindlaks kujunenud piirkondlike rühmade rõivastuse iseärasused tulenesid nii muistsetest hõimuerinevustest kui hilisemast ajaloolisest arengust. Paikkondlike erisuste kujunemine ja püsimine tulenes suuresti talurahva sunnismaisusest. Liiguti peamiselt oma kodukihelkonna piires. Põhiline kohtumispaik oli kirik. Eriti selgesti ilmnesid kohalike rühmade iseärasused naiste rõivais; meeste rõivastes olid paikkondlikud lahkuminekud hoopis väiksemad.