Lõuna-Eesti (Viljandi-, Tartu- ja Võrumaa) rahvarõivaid iseloomustas mitmete väga vanade rõivavormide visa püsimine. Eriti paistis vanapärasustega silma Mulgimaa (s.o Halliste, Karksi, Tarvastu, Paistu ja Helme kihelkond): naistel algelise lõikega särgid, kokkuõmblemata vaipseelikud, pearätid, arhailise taimornamendiga puusapõlled, linased ja villased õlakatted, meestel pikad püksid. Piduliku rõivana hindasid nad oma musti, lõikelt särgiga sarnanevaid pikk-kuubi kuni üleminekuni linnamoele.

Põhja-Tartumaa ja Põhja-Viljandimaa olid suhteliselt vastuvõtlikumad uuendustele ja moemõjutustele, sealt levisid need lõuna poole. Näiteks 19. sajandi algupoolel kasutusele võetud uuemamoelised indigosinised naiste kampsunid ja meeste vatid jõudsid sajandi keskpaigaks ka Võrumaale.

Naiste rõivastusele oli Lõuna-Eestis iseloomulik pikkade varrukatega särk, kaunistatud pilu või geomeetrilise tikandiga. 19. sajandi esimesel poolel said üldiseks pikitriibulised seelikud. Abielunaiste tunnus - tanu - oli valgest linasest riidest, kaunistuseks laubale jääv pits ning kuklasse kinnitatud siidlindid.

Meeste särgist, pükstest ja vatist (viimast ei kantud Mulgimaal) koosnev ülikond sarnanes oma lõikelt ja potisiniselt värvuselt Põhja-Eestis kantuga, eriti ala põhjaosas. Kagu-Eesti meeste rõivastuses ilmnes rida venepäraseid jooni, näiteks pükste lõige ja särgi kandmine vöötatult pükste peal.

Eriti tugev oli vene rahvakultuuri mõju setodele, kellel see avaldus meeste ja naiste rõivakomplektide tervikpildis. Seto naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste, väga pikkade varrukatega venepäraseid särke. Piduliku ülikonna juurde kuulus särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline, vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mis säilitas varasema kuue eestikeelse nimetuse rüü. Rüü oli vale- ehk liigvarrukatega, mis rippusid vöö alla pistetult seljal. Setode kokkukuuluvust teiste lõunaeestlastega tõendavad naiste peakatted, ehted, kaugest minevikust pärinevad puusapõlled, geomeetriline ornament.