Endistel aegadel pühendasid neiud küllaltki palju tähelepanu oma välimuse eest hoolitsemisele. Kui rõivastega sai näidata oma näpuosavust ja virkust, siis vähem tähtis polnud pruudiotsinguil noormeestele end tervisest pakatava, tugeva ja punapõsksena näidata.

Ilusaks peeti heledaid juukseid, siniseid silmi, ümarat nägu ja väikest nina. Linlikku moodi ja härrasrahvast matkiva iluideaali kohaselt pidi näonahk õrn ja valge olema. Selle saavutamiseks pesti üsna sageli nägu rõõsa lehmapiimaga. Pöides olevat rõõsale piimale segatud veel mett, mis omakorda aidanud nahka pehmendada. Tüdrukud hõõrusid nägu ka rukkijahuga või leotasid rukkijahu vees ja pesid sellega nägu. Päevitunud näoga inimest peeti inetuks ja päevituse eest püüti hoiduda.

Naise ilu puhul hinnati siiski kõige enam punaseid põski. Et põsed aasta ringi punased oleksid, selleks joodi maarjapäeval, s.o 25. märtsil maarjapuna, milleks võis olla kas marjavedelik, õlu või naps. Ka esimese lumega pesemine pidi kogu aastaks puna põskedesse tooma.

Rahvakosmeetika oli enam tähelepanu all kevadiste tähtpäevade kombestikus. Juustekasvu soodustamiseks lõigati neid noore (s.o kasvava) kuu ajal. Eriti sobivaks peeti vastlapäeva, kuid lõikajal pidi olema pehme käsi.

Ilusa naise tunnuseks olid kõrge rind ja laiad puusad. Mustjalas näiteks võeti rinna kõrgendamiseks appi takutopid ja enda tüsedamana näitamiseks kanti korraga mitut seelikut seljas. Et naine jõuaks lapsi sünnitada ja rasket talutööd teha, pidid tal olema ka jämedad jalasääred: mida paksem säär, seda ilusamaks ta peeti, sellepärast kanneti mitu paari sukki tõine tõise pääl.