Ehted olid piduliku rõivakomplekti kõige kallim osa. Hupeli andmeil kandsid nii mõnedki rikkad talunaised 18. sajandi teisel poolel rohkem kui 40 rubla väärtuses hõbeehteid kaelas ja rinnal (Hupel 1777:164). Vaesemad pidid leppima vask- ja tinaehetega. Rohke ehete kandmine oli peale ilutarbe seotud ka uskumustega, mille kohaselt ehted kaitsesid nende kandjat kõige kurja eest.

Ehteid valmistasid enamasti väljaõppinud meistrid - kullassepad - linnades, nende tooteid ostsid talupojad laadalt või rändkaupmeestelt. Lihtsamaid ehteid lasti külasepal valmistada.

18.-19. sajandil kanti Eestis kaela- ja rinnaehteid ning sõrmuseid. Setod kandsid ka käevõrusid ja kõrvarõngaid.