Pidurõivastuses oli esikohal esteetilisus, rõhutamaks päeva või sündmuse erilisust ja tähtsust. Sellest tulenevalt jagunesid eestlaste pidulikud rõivad vähem pidulikeks käigurõivasteks ja eriti pidulikeks seisurõivasteks. Kõige pidulikumat riietust kanti leeris, pulmas ja lauakirikus. Oma esimese piduliku rõivakomplekti saidki tütarlaps ja noormees leeriks.

Talupojarõivastuse pidulikkus väljendus materjali kvaliteedis, kaunistuste ja ehete rohkuses ning traditsiooniliselt väljakujunenud kohustuslike kostüümielementide kandmises. Näiteks veel 19. sajandi keskel ei mindud pikk-kuueta külla, kirikusse ega pulma. Teine piduliku ülikonna juurde kuuluv rõivaese oli õlakate - sõba. Sõba kuulus kirikuriietuse juurde, sooja ilmaga hoiti seda lappesse panduna käel.

Piduliku rõivastusega tõstis talupoeg esile oma jõukust ja sotsiaalset seisundit külas. Rikkus väljendus rõivaesemete rohkuses, hinnalisemates materjalides ja kaunistustes, arvukamates ja kallimates ehetes. Jõukamate inimeste pidulikud ülerõivad - pikk-kuued - olid peenemast villasest riidest, Lõuna-Eestis rikkalikumalt kaarusnööriga kaunistatud, Põhja-Eestis rohkemate voltidega kuue hännal. Hinnalisi helmeste, siid- ja kardlõngaga tikandeid, värvilisest ostuvillasest või siidriidest põlli, litreid ja kardpaelu ning nahkpükse võisid endale lubada vaid jõukad. Kehval sulasrahval seevastu olid vaid vähesed riideesemed, iseäranis vähe oli kalleid villaseid rõivaid.