Töörõivaste puhul oli esikohal praktilisus, s.o vastupidavus ja mugavus. Eesti naiste igapäevaseks töörõivaks suvisel ajal oli üksnes särk sellele köidetud vöö ja põllega, meestel särk ja linased püksid. Tööl kantavad riided erinesid piduriietest peamiselt materjali ja kaunistuste poolest. Erinevusi lõikes tuli harva ette. Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Tööl kanti ka vanu pidulikke rõivaesemeid, millelt nende ilustused ära harutati.

Kohustuslik rõivaese töö juures oli vöö. Vöö kandmist põhjendati nii tervise hoidmise kui ka mitmete maagiaga seotud uskumustega. Üldlevinud arvamuse kohaselt andis vöö raskel tööl tugevust ja hoidis ära venitusi.

Eesti rahvarõivaste hulgas on esemeid, mida ei peetud pidulikuks ja kanti ainult tööl. Linasest riidest, naistel ja meestel ühesugune suvine ülerõivas rüü oli eelkõige tööriie, samuti Mulgimaal kantud pelts - pikk-kuuega materjalilt ja lõikelt ühtiv kaunistusteta lühike kuub.