1980ndate võti oli hea rätsepatöö, ja päevaajal elasid inimesed kostüümides. Alus pandi "tõuslikule" stiilile ja jõulisele power dressing´ule. Power-kostüüm- nihe viktoriaanlikust jakikesest, kiisulipsust ja polsterdatud õlad kitsa seeliku juurde. Tohutu suured õlad rõhutasid puusade kitsust, seelik oli lühike ja liibuv, sageli stretch-kangast. Selline peen ja sikk kostüüm oli universaalne rõivastus ning populaarsem isegi väikesest mustast kleidist. Seda kanti kontoris, laulatusel ja isegi kohtamisel. Du Ponti uus materjal lükra tähendas üht- nimelt liibuvust Schiaparell-stiil (Moschino esindas)- vannikraani-nööbid, pealpool nähtavad õmblused ja veidrad tviidid.

Valentino- tegi ülimalt naiseliku napi väikese kostüümi; tema kostüümid, kokteilikleidid ja kleidid on kuidagi elegantsemad, seksikamad ja napimad kui teistel. Karl Lagerfeld tegi ikka ja jälle Chaneli hiigelsuurte kõrvarõngastega. Kostüümi, mida kanti koos tsiklimeeste saabastega.

Calvin Kleini fenomentaalselt edukas minimalism sobis ideaalselt uue rahaka naise imagoga, kandja võis olla kindel materjalide kõrges kvaliteedis, seksikas lõikes ja maitsekates värvides, mis kõik sobisid iga elustiiliga. Ballikleidist sai taas suurmood.

Ameerika moed pakkusid nappi joont. Briti mood oli detailidesse uppunud ja peaaegu viktoriaanlik, mõjus ülepakutuna, võrreldes ka Ralph Laureni korraliku kolledžineiu- stiiliga, mis andis tema rõivastele ja poodidele vanamoelise suursuguse. Chaneli kostüüm nautis taassündi, seda kandsid kõik. Šanelljakiga (kõige šikim asi) sobis kõik, kaasa arvatud teksad. Staatuse sümboliteks olid ka Prada nailonkott, Psioni elektroonilised kalendrid, sülearvutid, Rolexi kellad ja Filofax. Naiste jaoks, kes soovisid end afišeerida, polnud midagi kütkestavamat kui Jaapani mood ( disinerid Issey Miyake, Rei Kawakubo ning Kenzo olid selle moe tõttu Euroopas hinnatud).

Ehtsad Itaalia ready-to-wear rõivad saabusid Inglismaale ja Ameerikasse ning said otsekohe hitiks rahakate noorte seas.

Giorsio Armani oli üks esimesi tõeliselt kalleid disainereid, tema loomingul oli peakollektsioonide iseloomulik lõige ja lihtsus, mida täiendasid huvitavad etnilised detailid.

Briti mood jõudis taas tunnustuse tippu.

Vivienne Westwoodl ideed olid alati kõigepealt šokeerivad, kuid hiljem hakati neid imiteerima.

Rifat Ozbeki kollektsioonid olid romantilised ja jutustavad, ammutades ideid Aafrika rinnaplaatidelt ja indiaanlaste rohuanumate kujunditest. Ka tänavamood tõsteti moepoodiumile.

Marearet Howell tegi traditsioonilisi mehelikke rõivaid mingi kiiksuga, näiteks twill ist ratsapüksid laia lillelisest siidist rullkraega särgiga või täiuslik Captain Birdseye kostüüm tüdrukutele, tema tagasihoidlik alternatiivne elegants oli teretulnud. Loomade Vabastamise front- karusnahkade vastane rühmitus- jt. ründasid tänavail värvipottidega karusnahakandjaid. I970ndate karusnahkade tontlikud värvid asendusid küll ülimalt maitsekate "loomulike" värvidega, kuid olid sedavõrd võltsid, et sai eristada ehtsast.

Donna Karan pakub rõivaid, lõhnaõlisid ja aksessuaare igaks puhuks. Azzedine Alaia oli liibuva moe kuningas; ta kollektsioneeris innukalt vana couture^i, kaasa arvatud Vionnef enda ja kultusfiguuri Charles Jamesi teoseid; tema toodang oli minimaalne, kuid teeb ülimalt seksikaid rõivaid.

Naised olid ülevõtnud meesterõivad ja kohaldanud neid enda tarbeks. Paul Gaultrier alustas 1983. aasta kollektsiooniga, kus pesu oli selgesti nähtav või koguni osa komplektist, jõudis ta lõpuks "rakett" - rinnahoidjani triibulisel meeste ülikonnal. Riietas poisid seelikutesse. Tal oli ka enda nimeline lõhnaõli, pudelis, mis kujutab fetišistlikku kinninööritud korsetti.

Madonna salooni-veterni show-girl´i kooniliste rindadega kostüümi imiteerisid nii klubiinimesed kui naislauljad.

Kõige edukam aluspesuartikkel oli Y-esiosaga jock-aluspesu naistele Calvin Kleinilt. Mida maskuliinsem, seda parem- marmorhall puuvillane pesu oli mõistlik ning mõjus yuppie^de meelest erootiliselt, oli ka mõnus kanda st. mugavus oli muutunud väga tähtsaks. 1980ndatel oli aluspesu kas väljakutsuvalt rõivaste alt nähtavale toodud või siis väga luksuslik ja "ainult sinu silmadele".

Ujumisriided olid keha demonstreerimiseks. Bikiinid koosnesid toestusega rinnahoidjast ja kõrge lõikega pükstest, Brasiilia randadel kandsid julgemad dhonge Kehakultus oli nii tugev, et lükrast jalgratturipükse, trikoosid ja retuuse kanti nagu tänavariietust, kus rinnahoidja paistis pluusi alt kunstipäraselt välja.

Donna Karan leiutas kostüümi all kandmiseks body- ühes tükis särk ja püksikud, trukid jalgevahel. Ei mingeid kortse, pluus ja püksid ühes tükis, üleni lükrast või erinevatest materjalidest, varrukatega või ilma.

Liibuvate spordirõivaste kõrval kanti tänaval ka teksaseid. Need olid kas palju konservatiivsemad ja neid kanti sametkingade, bleiseri ja valge pluusiga, või olid nad rebitud (väga šikid) või siis tellimise peale tehtud. Paljud karjäärinaised hakkasid kandma tööle minnes potaseid, vahetades need pärast kingade vastu. 1980ndate suur uudis oli spordirinnahoidja. Calvin Klein hakkas tootma särgikuid-rinnahoidjatega ning spetsiaalsete, tavaliselt valgete vormitud korvidega rinnahoidjaid.

Vabaaja rõivasteks olid kõikvõimalikes versooonides teksased, mokassiinid, tennised ja sviitrid. Pealtvaatamise spordialad oli: polo, võiduajamised, tennis ja motosport, mis assotsieerusid kõik glamuurse enese näitamisega.

1890ndate kolm kõige nõutumat kotimudelit: Louis Vuittoni reisikohvrid, Hermese Kelly kotid ning tepitud Chaneli kotid.

1980ndatel pidid juuksed nägema välja hoolitsetud ning kallilt soengusse seatud st. big hair´i - kohevat soengut, mis saadi tagasikammimise ja föönitamisega; sageli kinnitati ülespuhvitud juuksed hiigelsuure klambriga hobusesabaks kuklal. Noored kandsid juukseid siiski enamasti pikkade ja lahtistena- eelistavalt ükskõik mis tooni blondi. Kohustuslikud olid blondeeritud triibud juustes. Juuste triibutamine oli märksa keerukam, triipe oli mitmes värvitoonis, neid sai vaheldada. Mõned triibud olid laia d nagu tiigrivöödid, teised olid peenemad ja töömahukamad. Tumedad triibud olid veel üks juuste värvi rikastamise võte. Pungi pärand oli rida harjaselisi, geelitatud soengud, mis seisid peapeal püsti. Manadri-Euroopas olid populaarsed lühikesed vertikaalsed soengud. Rõhu asetus oli igal juhul ülespoole ja sageli kanti lühikesi punksoenguid efekti pärast romantiliste ballikleitide ning coutureiga, et rõhutada nende kandjate otsekui verisulis nooruslikkust.

Seltskondlike ürituste puhul oli kübar vältimatu. Kanti väikese looriga billbox- kübarat, marshmallow- üleni sulgedega kaetud ääreta kübar, ning suur Edwardi- aegne picture hat. Tüdrukud armastasid meeste panamakübarat lihtsate vabaaja rõivastega vabaõhuüritustel, aerutamas ja polomängul. Hulljulged kandsid ka karusnahkseid mütse. Tüdrukud armastasid meeste

Sportlikkuse ja moekuse pärast kanti juustes disainer päikeseprille, ja seda vaatamata aastaajale.

Meik muutus matiks, värve kasutati napilt, aga julgelt. Ihaldusväärne oli loomuliku väljanägemisega nahk, sageli kergelt päevitunud või koguni tedretähniline, tugevalt piiritletud suu ja silmadega. Kulmud olid Brooke Shieldsi mõjul paksud ja huulepulk sageli power red- puhas punane, shocking pink- käreroosa, ning laupliiatsid olid moest väljas kõigi puhul, va. Walesi printsess. Silmalainer muutus väga moekaks ning lauvärvid olid tavaliselt loomulikes värvides. Tellimise peale tehti jumestuskreeme, vastavalt nahatoonile. Ühtlane meigijälgedeta lõpptulemus oli kõige ihaldusväärsem ilunõe, uued silikoonil baseeruvad jumestuskreemid olid palju kergemad ning puuder (oli kohustuslik) muutus üha läbipaistvamaks. Clinique^i tõi 1980ndatel turule uue tootena näopuhastusvahendid. Liposoomid (ka keramiidid, kollageen) olid 1980ndatel nahahooldusel väga tähtsad, ilmusid neid sisaldavad kapslid ja kreemid. Et rõhutada "ajudega" imagot kanti paksude sarvraamidega prille- Kontaktläätsed pidi olema lasuursed või tumevioletsed. Tipplõhnaõli oli Giorgio- vänge, see oli paljudes paremates tolleaja restoranides keelatud.