1930ndate mood olid kuni sõjani naiselikum ja standardiseeritum. Tegumoed olid enamasti klassikalised, kuid mitmekesisemad kui 1920ndat sirge kleit. Tänu trükitehnika edusammudele olid ülekaalus mustrilised kangad, ning kuigi rõivad oid drapeeritud ja detailirohked, tuli naiselik vorm rohkem esile kui kunagi varem. Väljend "selga valatud võeti 1930ndail tarvitusele Mae West' kohta. Sirge ja lame figuur pehmenes tunduvalt. Rõivad tundusid keha ümber voogavat, liibusid siit-sealt, kuid otseselt kehavorme välja ei toonud. Figuuri tõestati minimaalselt, ja kuna spordi- ning õhturiiete puhul oli selg paljastatud (nii saavutati seksikus, näitamata liiga sügavat dekolteed) ei saanud rinnahoidjaid üldse kanda. Rinnapartiid rõhutati drapeeringutega, mingit õiget dekolteed polnud. Vöökoht oli rõhutatud ja puusade ning tuharate piirkond toodi esile liibuva diagonaal lõikega. Vaatamata sellele, et vormid oli taas moes, oli põhinõudeks mugavus. Suurema osa päevariiete puhul olid liibuvad corselette´id ideaalsed, sest need demonstreerisid veatult pealisriide kanga siledust. 1930ndatel tulid sukkahoidjad- püksid ja kerged elastsed korsetid. Uut peenemat elastikut sai ühendada peene pitsi, vuaali, paelte ja isegi atlase ja siidiga. Domineeriv värv oli väga iseloomuliku tooni rooosa, mõningatel juhtudel must või aeg-ajalt ka uhked mustrid. Aastakümne lõpus said korsetid spiraalse toestiku, mis muutis kummardamise ja liikumise palju kergemaks, ning haagid ja nööpaugud asendati tõmblukkudega, mis kiirendas riietumist.

Pidžaamat kanti nii salongirõivaste kui ka magamisriietena.

1930ndate aluspesuks olid üldiselt laiade lahtiste säärtega prantsuse aluspüksid (tülikad lühikesed püksid jalgarattaga sõitjatele) ja rinnahoidjad, mis olid paljuski tänapäevaste sarnased, kuigi riidest ja tagant kummiga. Polsterdamine tuli koos toestatud rinnahoidjaga 1935. aastal, ning müügil olid spetsiaalsed rinnahoidja polsterdused erilise pehmuse tagamiseks, võeti kasutusele ka eri suurusega rinnahoidjakorvid.

Sukkahoidjad olid probleemiks spordi- ja kuurordiriiete puhul, mistõttu (julgemad) naised eelistasid ilma sukkadeta läbi ajada. Naised hakkasid tennist mängima paljaste säärtega. Sukkade asemel olid sokid ja sinna juurde kanti plisseerseelikut sviitriga. Hakati kandma ka lühikesi pükse. Golfi mängimisel muutusid nahkjakid populaarseks. Valged tennised ja lühikesed püksid olid igati sobivad jalgrattasõiduks ja muidu lõdvestuseks.

Puhke rõivad olid sobivalt peened ja vabad: tohutult laiad püksid ning lahtise seljaga pluusid laiade kübarate ja espadrillidega.

Ujumiskostüümid olid ideaalseks riietuseks jahtidel, need olid lihtsatest materjalidest nagu näiteks ruuduline puuvillane ja trükitud sitsid.

Lendamine oli piisavalt suur sündmus, et Õigustada spetsiaalset elegantset reisirõivastust ning hulka kohvreid ja reisikotte. Lennukitrepp pakkus suurepäraseid fotografeerimisvõimalusi- suur ümmargune kosmeetikakohver käes, koketne kübar peas, hästiistuv mantel ja karusnahk.

Kolmekümnendate tõmbenumbriks olid püksid. Naised kandsid neid spordi-, õhtu- ja vaba aja rõivana, ning peagi ka tööl.

Katherine Hepburn soosis lihtsaid materjale ja mehelike rõivaid, panes sellega aluse Ameerika Spordirõivastusele- lihtsale vabale rõivastusstiilile, mis on aktuaalne tänapäevani.

Cloche-kübar jäi selle kümneni enamikule tavainimestest univormiks kuni sõjani, mil peakatteid hakati valmistama igasuguse kujuga ja ükskõik mis materjalist. Dekaadi lõpupoole olid moehulluseks tirooli kaabud, fessid ja mitmesugused mermeeste mütsid. Ideid ammutati eri ajastute kübaratest, eriti keskajast, ning kanti veel barette, turbaneid ja juuksevõrke-tulemus oli kergemeelne ja luksuslik. Staatuse sümbolitel oli suur tähendus: laiade õlgade ja väikese sallkraega kasukas oli kadestusväärne, kuid tõeline staatuse sümbol õhturõivaste juurde oli hõbrebane.

Elsa Sshiapaelli võttis moodi alati kergelt ja läks oma naljadega viimase piirini- kingakujuline kübar, kübar-tindipott koos sulega ning isegi kübar-lambakarbonaad, trompe 1'oeil seosega sviiter, täismõõdulise homaariga õhtukleit ja "juurviljadest" ehted, "kirjutuslaua" kostüümi taskuklappidel sahtlinupud. Ta leiutas fuksiaroosa värvi shockingpink. Ta tikkis pisikesi võltsbriljante revääridele ja taskuklappidele.

Madame Alix Gres´li trikotaažkangast kleidid sobitusid kehale ilma lõigeteta ja minimaalsete õmblustega, täpselt nagu skulptuurid.

Kapten Edward Molyneux- tema mudelid olid tõelise elegantsi kärbitud, kõige lihtsamate õmblusdetailidega ja neutraalsetes toonides. Ta valmistas rõivaid, mida sai edukalt kombineerida omavahel ja kanda eri puhkudel. Ta soosis meresinist ja musta nii õhturiietes kui spordirõivastes. Tema leiutatud oli 1930ndate glamuuri tunnusmärk- valgest siidsatäänist liibuv õhtukleit hõberebasega. Ta armastas pärlkaunistusi, ning aeg-ajalt lipsas sisse ka mõni juhuslik naljatus, näiteks sigaretiotste kujulised nööbid.

Soengud- juuksed läksid pisut pikemaks, kergelt lokki, laup ilmus taas nähtavale ning juuksed modelleeriti skulptuurseteks, lainete ja vagudega soenguteks, mis sobisid tolle aja rõivajoonega. Värviks oli plaattinablond, mis täiendas tualettide moodsaid pärlmuttertoone. Värvimine hennaga ja blondeerimine olid populaarsed. Ulmelist ' meeleolu süvendasid soengutesse kinnitatud briljant- või kristallehted. Šinjoone hindasid eriti naised, kes oma juukseid välja kasvatasid. Šinjoonid muutusid üha keerukamaks ja värvilisemaks- soengu sobitamine üldise stiiliga oli suurmoeks. Ehted oli moodsalt lihtsad. Kalliskivid olid enamasti kandilise lihviga ning Cartier´ juveliirid olid esimesed, kes kombineerisid kive (kui mitte arvestada kroonijuveele) oma kuulsa pantry- prosside ning service stripes käevõrude juures. Ilmusid meigitooted, millede kasutamine oli lausa kohustuslik; meikimine jõudis ka Ameerika keskklassi naisteni; leiutati küünelakk, mis püsis peal; dekaani lõpul hakati pakkuma kokkusobivaid küüne- ja huulevärve, lisaks pidi kosmeetika sobima ka rõivaste värviga. Kuid ka 1930ndate meik oli sageli pöörastes värvitoonis: mustad küüned, oranž huulepulk ja roheline lauvärv.