Tolle ajastu moed olid ülinaiselikud- vabam joon ja graatsilisemad, ning rõivastiil oli uhke ja külluslik; Siluett oli lopsakam, ideaaliks oli küps naine. Naised loobusid dekolteeosa katvate väikeste rinnarättide kandmisest, seetõttu tuli moodi ümar kaelaauk ja populaarsuse võitsid ka bubikrae, V- ja gladkaelus. Neiud ja vallalised pidid kuni abiellumiseni kandma piiratud heledates värvides ja vähestes kaunistustes rõivaid.

Kostüümid võitsid üha enam populaarsust. Kostüümijakk oli sel kümnendil märgatavalt pikem kui 1890ndail ning seelik sirgem, uueks suunaks oli selgelt mehelik joon. Uue siluetiga kaasnesid ka uued mustrid ja värvid.

1900ndad oli aeg, mil karusnahast sai valitsev moesuund, karusnahk valitses moepildis olenemata aastaajast või otstarbest. Karusnahku kanti kaunistustena, stooladena ja muidugi Edwardi ajale iseloomuliku rõivaesemena- keebina. Karusloomade pead ja sabad olid tol ajal rohkem kui kunagi varemeriliselt hinnas. Üha populaarsemaks muutus autosõidul karusnahkade kandmine.

Õrnast siidist ja teistest peenetest kangastest aluspesu tõrjus välja puuvillase- snobbism-, seega esmatähtsad olid kanga kvaliteet ja kaunistuste toredus.

Rohkelt kanti aluseelikuid, mis olid ekstravagantsed.

Pahkluid rõhutati ohtrate rüüside ja volangidega, pahkluu pidi pitsivahust nähtavale ilmuma otsekui kogemata- väike killuke jalast oli erutavam, kui alasti keha sai kunagi tulevikus olema.

Uued korsetid olid väiksemad ja eest sirged (kasvas mure tervise ja hea enesetunde pärast), ent oli endiselt ahistav ja lämmatav. Rinnakumerust peeti puusade omast olulisemaks. Uus korsett surus rinna madalamale , sest altpoolt polnud seda enam võimalik kergitada- rind oli eenduva pugu kujuline. Rind pidi olema suur ja täidlane ning kasutusel olid igasugused vahendid: polsterdused, korseti sisse topitud vormiandjad ning tärgeldatud rüüsid. Isegi lapsed pandi korsettidesse, see pidi olema neile kasulik. Need tervise korsetid olid eelkäijaks vabama joonega pihikule, millest sai uus lastepesu ese ning millele järgnes taljepihik. Rõhutatud oli liivakellakujuline figuur.

Aluspükse tunneb ära hädavaevu- need kujutasid endast vaid kahte eraldi säärejuppi (sääred olid väga laiad), mida hoidis koos värvel vöökohal, kaunistuseks oli palju pitse ja paelu. Pesu oli kallis, flanellist pesu kandis "teenijarahvas"; sportimiseks mõeldud aluspesu ei leidnud poolehoidu.

Ihu peal kanti särkpükse- kombinatsiooni "klapiga" tagaosa-, siis tuli korsett, mis käis ülevalt alla metallklambritega kinni. Ihaldusväärse saleda piha saamiseks nööriti korsett seljal kokku. Siis pandi puusadele ja kaenla alla siidist polsterdused, mis andsid iharad kumerused; selle peale käis lühike särk. Seejärel tuli eest alla nööbitav pikk särk, vöökohalt kokku kroogitud ning kaela ümber ja puhvvarrukate servas pitsiga ääristatud. Aluspüksid nööbiti või nööriti paelaga vöökohalt kinni. Siidisukki hoidsid ülal korsett külge kinnitatud sukatripid. Lõpuks laotai põrandale ringikujuliselt peenest lõuendist või siidist alusseelik, millesse daam astus ja mille ta oma talje ümber sidus. Kõige selle peale käis kleit, seda ka kuumal suvel, ja jäik pandlaga vöö, mis pluusi ja seelikut kandes seljal kinnitati, et nende vahele mingit pilu ei jääks. Ansambli lõpetasid kübar, kindad nööbitavad saapad ja vihmavari. Spordi tegemine hoogustus. Spordirõivastus enamiku spordialade puhul puudus v.a. autosõit. Bloomer´id- lühikeste seelikute all kantavad puhvpüksid; naistel mõeldud spordialade juures.

Kogu glamuur oli uute vabamate soengutega ja külluslikult kaunistatud kübaratega "läks" sõna otseses pähe.

Kübarata kodust väljuda ei tulnud kõne allagi. Kübarad olid ka veelgi keerulisemalt kaunistatud ja ääretult laia ettepoole kaldus äärega. Õlgkübar oli endiselt suur soosik, ent uudiseks oli autoga sõitmisel kübaratele tohutute looride lisamine- praktilisel ja esteetilistel kaalutlustel. Moodi tuli ka kõrge põhjaga kübar, enamasti kujutas aga peakate lillede ja lehvidega ehitud küllusesarve, mis laiutas varjutades silmi.

Juuksed olid endisest vähem säbrulised, kuid soengud lopsakamad. Pea näis rikkaliku juuksepahmakaga ja tolleaja tohutute kübaratega hiigelsuur. Soengutesse oli palju lisatud kunstjuukseid. Soengu ehtimine kammidega, mis olid sageli graveeritud, tiaaradega ja teokarpide või koguni vääriskividega, tuli moodi ja läks moest välja, lilled olid aga moes kogu aeg. Tukad olid lisand, mille lõikamist paljud kaalusid, kuid oma põhikujult jäi soeng siiski rangelt endiseks. Pöörati tähelepanu juuste eest hoolitsemisele. Moes olid hallid ja valged juuksed, juuksevärve pruugiti aga varasemast vähem. Ripsmete ja meestel vuntside rõhutamiseks kasutai värvi sees immutatud kammi, hiljem seda värvi pliiatsi ja kreemina. Populaarsed olid esimesed püsilokid Karl Nesslerilt New Yorgis, es kasutas nime Nestle. 

Tohutu suureks ja raskeks muutunud kübarad rõhutasid kaela haprust. Kaelused läksid avaramaks ja õhtukleitide dekolteed silmatorkavamaks, et saavutada kontrast suure pea ja õblukest kaela vahel. Õhtukleitide juurde kantavad sulgede ja kalliskividega peapaelad olid pidulikud ja väga tähelepanuväärsed. Kaunistuste kõrgust rõhutati dekoltee sügavusega.

Prossid, kõrvarõngad ja rinnaesisele kinnitatud kell olid ajastule omased kohustuslikud ehted. Lahtise kaelaauguga kleidi juurde või kanda mitut kaelakeed. Päevaajal läks vaja käekotti ja päikesevarju, õhtul lehvikut ja lilli, nagu ka sooja salli, eelistatavalt karusnahkset ja eriti tšintšiljast.

Iluäri- ihati endale viktoriaanide kahvatut, õrna ja läbikumavat ihu. Põskedele puna andmiseks kasutati toodet nimega Rougr de Theatre, ruuži. Hügieenile pöörati suurt tähelepanu.

Üks tolleaja tähtsamaid moeloojaid oli Doucet, kelle üleliia viimistletud ja detailidega ülekuhjatud stiil ei saanud rõivaste klassikaks.

Moemaja Callot Soeurs: valmistas luksuslikke tualette; oli esimene, kes pakkus lameest õhtukleite ja kostüümide juurde pitspluuse; kaunistas kleite väikeste Marie Antoinettel põllekestega ja rüüsidega, mis vastasid tollaste moedaamide ideaalidele.

Lucy Sutherland: võttis endale au nii korsetist loobumise kui ka aluspesu ja rinnahoidja loomise eest, pärastlõunakleit teagown´, mida ta kutsus negližeeks, milledest said tõelised moerõivad; esimesena kasutas ta ka ringikõndivaid elusaid mannekeene ja pani oma rõivamudelitele kauneid nimesid.