1940ndate rõivad jätsid betoonist valatud mulje. Moega kaasaskäimine oli sõjaajal pingutav- riiete ostmiseks oli vaja nii raha kui ka talonge.

SÕja-aastatel arenas rõivamood kahes erinevas suunas- sportlik mood ja erksavärviline, lihtne talunaisestiil vastandus ülimalt ekstravagantsele riietusele. Sportlik rõivamood: kitsaste reväärkraedega eest nööbitavad kleidid olid lühemate seelikute ja varrukatega.

Kleidid olid taljesse võetud ja kanga kokkuhoiuks kasutati kõik võimalikke nippe. Lisamaks moele värvikust ja eksootilisust, kanti nn talunaise seelikuid. Prantslannad riietusid kõigele vaatamata väga moodsalt, naised demonstreerisid oma vihkamist vaikselt, kandes naeruväärselt kõrgeid (kuni 50 cm) kübaraid, erksavärvilisi rõivaid, pikki juukseid ja lühikesi seelikuid. Ameerika ja inglise naised pidid leppima kunstsiidist ja kangajääkidest õmmeldud rõivastega.

Loodi rõivaid töötavatele naistele. Paljudes erinevates valdkondades töötavad naised kandsid sõjaväemundreid, tunkesid kobinesoone, metallkiivreid, nahkveste ja täisvarustusega lahingumundreid meestele mõeldud pikkade pükstega- naistest koosnevatest naisrügementides, kuid naispilootidele olid mõeldud ka sobivad seelikud.

Inglismaal Abiõpetuskeskuses töötavad naised kandsid vöö ja taskutega sõjaväepintsakut ja poolde säärde ulatuvast khakivärvi seelikust koosnevat sõjaväemundrit, mida täiendasid krae, ilps ja pehmepõhjaline nokkmüts; sinna juurde kanti lühemat peadligi kammitud soengut, mis pidi sobima mundriga. Naismaakaitseväe vormiriietus: hallist mundririidest ratsapüksid ja seelikud, sviitri, vildist kübarad, saapad ja kingad, mantled õliriidest riietus, vihmakeebid. Pesu õmmeldi endale ise kõikvõimalikest materjalidest; langevarjusiid oli esimene - väga jäik materjal, hõõrus hirmsasti, seetõttu kasutai harva, ainult moe pärast. Ka rinnahoidjate kuju muutus 1940ndatel oluliselt, siinjuures jäi õlapaelteta õhtukleit nii 1940. kui 1950. aastate jaoks moe suursaavutuseks.

Tihedate tepingutega mürsupeakujuliseks vormitud korvidega rinnahoidjad sümboliseerisid tolle ajastu suuragressiooni.

Nailon läks moodi alles pärast sõda (Ameerikas olid ainult sõja ajal nailonesemed müügil), nailon oli odav ja kättesaadav igale ühele. 1940ndatel teisel poolel hakati tootma uut moodsat pesu (firma Frederick's).

1940. aastatel ei olnud korsetid nii äärmuslikud nagu varem ja uut tüüpi korsett "herilane" oli mõeldud ainult pihal kandmiseks, mõningaid olid ka seljalt nööritavad, see oli tõestatud, väga ebamugav ja jäik riideese, mis lükati kindlalt kõrvale. Tuli mugav satiinist tripihoidja, millel olid terava toestiku asemel tepingud ning haakide asemel tulid kasutusele tõmblukud. Sõja-aastatel tutvustati kummist korsetti, kuid see oli äärmiselt ebapopulaarne.

New look nõudis nii esteetilistele kui ka konstruktsioonilistel kaalutlustel ekstravagantset alusriiet.

Ujumistrikood muutusid palju elegantsemaks. Rannarõivad hakkasid üha rohkem sarnanema lühikesevõitu õhtukleitidega, mille tõestuseks oli rohke rüüsi- ja kangakasutus. Bikiinid mõeldi välja kohe pärast sõda; olid suurejoonelised. Juba tol perioodil said populaarseks teksad ja T-särk vabaaja rõivastusena Platvormkingad (korktallaga, valge plastmasstallaga) olid viimane moekarje ja ühtlasi ka praktilised- säästeti kingade tarbeks nahka.

Elizabeth Arden valmistas daamide õhturiietuse juurde veekindlast valgest sametist gaasimaski.

Sõja lõppedes muutus populaarseks new look.

Christian Dior: andis naistele tagasi naiselikkuse, küllusetunde ja täiesti uue suhtumise pidulikesse rõivastesse. Uus rõivamood nõudis käekotti, saledat pihta ja tohutul hulgal kangast. Ka kübaral oli äärmiselt oluline osa. Sündis tänapäevane moeetendus. Tema tualetid pöördusid tagasi belle époque´i kinnaste ja alusseelikute ajastusse, kus vajati korseti abi, et saavutada soovitud figuuri.

Charles Jamesile: ta on kultuskujuks tänu oma pedantsuseni kalduvale täpsele moekäsitlusele, uuenduslikule mõtteviisile ja äärmiselt väikesemahulisele loomingule. Tema õhtutualetid olid sedavõrd tähelepanuväärsed ja rõivamoed nii meisterlikud, et neid müüdi oksjonite kalli hinna eest. Tema kuulsal "taksotualetil" on autori enda poolt leiutatud spiraalne tõmbelukk- tema edu saladuseks ongi olnud tähelepanupööramine detailidele.

Clare Mccardell ameerikaliku vabaaja rõivastiili-casual look´i - looja. Moekunstnikest kõige uuendusmeelsem, kasutas selliseid materjale nagu denim, gingam (triibuline või puuvillane riie), trikotaaž, et luua värskelt ja lihtsalt mõjuvat rõivastiili, mis eeldas päevasel ajal pikki pükse ja madalaid kingi ning õhtusel ajal lihtsalt, elegantset riietust. Metalli kokkuhoidmise mõttes eelistas ta haake tõmblukkudele (mõlemad olid haruldused), muutis kingakontsad laiemaks. Soengud- Ülespandud soengud muutusid väga populaarseks ja olid sõjatingimustes töötamisel ka praktilised. Moodne oli kanda lühikesi juukseid või erakordselt korralikesse rullidesse keeratud soenguid, mis pidi hästi sobima mundriga. Ebapopulaarseks jäi õhtusoengutes juuste triibutamine ja ajutine värvimine. Viimaseks moesõnaks sai Jean d Arci soene (Ingrid Bergmani järgi filmist Jean d'Arc)- väljakasvanud paažisoeng-, mis püsis moes ka 1950ndail. Kasutati šinjoone. Lokitud juus jäi populaarseks 1947. aastani, eriti moodsad olid püsilokid.

Töötavate naiste ja moekate keskealiste daamide seas võitis suure populaarsuse ülespandud soeng. Mille puhul kammiti juuksed juurtest alates hästi peadligi üles ja kuhjati lokkidena otsmiku kohale kokku-tulemus nägi välja väga kaunis, kiharad välja rippumas oma tehtud turbanitest; see meenutas pesunaise soengut, kuid tundus vallatu ja sobis paljudele.  

Turbaneid- kanti kõikjal; ülesandeks oli tuju üleval hoida; valmistai tsellofaanist, vanast kleidiriidest, pearättidest ja kõigest, mis kätte juhtus.

Kübaraid kanti 1940. aastatel igal võimalikul juhul, sõja ajal muutus see veelgi olulisemaks, eriti okupeeritud Prantsusmaal. Kübarad sobisid suurepäraselt uute moodsate rangetes stiilis õmmeldud kostüümide juurde- uhke kübar ja sõrmkindad ning ka huulepulga rohke kasutamine lisasid välimusele täiuslikkust ja naiselikkust. Pärast sõda langesid kübarad kokku, muutusid väikesteks ja taldrikute sarnaseks.

Hinnalisi ehteid ei toodetud sõja ajal peaaegu üldse, sest kõik metallid kasutati sõjaliseks otstarbeks. Moeehete valmistamiseks kasutati plastmassi ja isegi tsellofaani.

Kosmeetika tootmisest loobumine tõi kaasa protestilaine, mille tulemuseks said tüdrukud tagasi kosmeetika nii nagu meremehed tubaka. Meigitoodete kvaliteet oli kehv ja värvide valik väiksem.

Sukkadepuudusest tingitud säärte värvimine muutus üsna populaarseks. Pärast sõda tootis Max Factor jumestuskreemi Pan-Cake, mis oma kuues erinevas toonis pidi sobima kantavate sõjaväemundritega, ja oli kvaliteedilt senistest parim. Enne sõda ja sõja ajal oli näomeik lihtne: peente kaartena joonistatud kulmud, puudrikiht ja lopsakad punased Amori vibuna kaarduvad huuled. Selle kümnendi lõpupoole kaldus rõhk noorema ja värskema, loomulikumalt mõjuva jumestuse