1910. aastatel algas naiste sotsiaalne vabanemine.

Seltskonnadaamidel oli sõja ajal lühikest aega moes riietuda nunnaks või madonnaks ning lasta end selliselt pildistada. Korsett läks moest; vöökoht rinna all.

Siluett koosnes järgmistest osadest- sirge seelik ja puusi rõhutavad detailid. Rõivad olid eredates ja kirgastes värvides; sukad punase ja kuldsega. Karusnahku kasutati terve aastakümne vältel; karusnahkadega kaunistati aluspesu, ööriideid, kübaraid, kotte ning isegi suvekleite ja roosidega suvekübaraid. Karusnahksetel kasukatel oli tohutu suur püstkrae, mis ulatus vöökohani ja kinnitati hiigelsuure pandlaga, kasuka joon oli samas lihtne. Idamaine glamuur oli väga populaarne.

Mõned daamid katsetasid õhturõivana pidžaamat ja pükse, mis koos turbanite ja sulgedega tundusid tõepoolest eksootilised.

Moodi tuli PoiretiTt - hobble skirt- põlvede juurest kitsas seelik-, mis ebamugavuse tõttu kandjate seast kiiresti kõrvale tõrjuti.

Pärast Esimest maailmasõda domineerisid mõnda aega mundrid ja utilitaarsed rõivad.

Couture jätkus pärast sõda väiksemas mastaabis.

Chanelli ja Lanvini ideed muutusid edumeelseteks.

Hakati kandma paljusid spordirõivaid nagu nt. sviitrid ja seelikud.

Soengud- valdavad olid lühikesed juuksed.

"Kardinasoeng" oli kompromiss pika ja lühikese soengu vahel. Juuksed kammiti keskelt lahkuja tõsteti üle ehispaela. Õhtul kaunistati see sulgede või vääriskividega ja kaarena põskedele langevad juuksed seoti taha lõdvaks sõlmeks või rulliks. Madalale viidud laubapael avaldas mõju ka kübaramoele, peakatteid kanti nüüd taas pärastlõunakleitidega. See ennetas 1920. aastate trendi, kui otsmikutukad ja kübarad katsid sügavalt näo, ning aastaid tundus, et laup ei ilmugi enam välja. Meikimine- sõja ajal iseloomustasid tüüpilist kõrgklassi naist paksud kitkumata kulmud, vaseliiniläige ja tavaline kahvatu nahk.

Aluspesu jäi üldiselt õhemaks ega nõudnud enam nöörimist, aga selle disainile mõeldi veel vähe. Populaarsed olid nii laia kui ka kitsa äärega aluspüksid. Rinnahoidja olevat leiutanud Caresse Crosby, kes improviseeris selle koos oma prantslannast toatüdrukuga kahest taskurätist ja pikast paelast 1912. aastal. Esmalt läks see moodi Prantsusmaal, siis Ameerikas, kuid tunnustust Caresse ei leidnud. Uued aluseelikud olid kergemad ja neis kasutati vähem pitsi, et hoida puusad moodsalt saledad. 1917. aastal oli Woolwichi arsenali naiste univormiks puusast laid ja alt kitsenevad püksid, mida peeti vajalikuks toga seotud ohtude tõttu, ning pluus, moekuse pärast täiendasid naised neid igasuguste rättide ja lisanditega. Naisabikorpuslaste naiste vormiks oli hästiistuv khakivärvi pintsak- meesteriietuse naiselik versioon.

Naiste Kuninglik Mereväeteenistus lubas naistel töötada ettekandjatena, postiljonidena ja käskjalgadena. Töövaldkondade laienemise tõttu tekkis vormiriietus, mis oli lausa solvav. See meenutas hommikumantlit, oli õmmeldud (muidugi) meresinisest saržist, väga kõrge kaelusega ning naeruväärse tibatillukese merekraega. Aga veelgi hullemad olid pudingivaagna-sarnane kübar ja tohutu suured saapad, mis loomulikult ei sobinud töötajatele, kes pidid minema kodumaale appi. Maatüdrukute univorm oli talupoeglik: pikad püksid, särk, sviiter, kummisaapad ja ümmargune kübar. Käepaelad näitasid selgelt nende staatust. Laskemoonatehase töötajate vorm koosnes khakivärvi tunkedest ja mütsist.

Esimese maailmasõja ajal oli kõige kuulsam univorm Punase Risti, mis sarnanes tavalise teenri vormiga.

Sõda mõjutas ka leinariietust. Victoria ajastul peeti sellest rangelt kinni, (Edward VII surm, moekunstnik Paquin naise surm jt. sõjaaegsed perekondlikud kaotused) seega oli must domineerivaks värviks. Must taandus kuid tuli päevakord taas 1930ndatel, kuid siis rohkem tänu juba moele ja praktilisusele.