Isegi väikelapsed puutuvad surma teemaga ühel või teisel moel kokku kas siis vahetult või kaudselt: laps leiab surnud linnu, vanaema sureb, uudistes räägitakse õnnetustest, lemmikloom sureb...

Kuid lapsed vajavad täiskasvanu abi ja toetust surmaga seotud reaktsioonide ja juhtunu mõistmiseks.

Tihti väldib täiskasvanu lapsega rääkimist.Vahel sellepärast, et ta ei tea, mida öelda, ei oska olla, tunneb end abituna. Vahel ka sellepärast, et laps näib hoolimata asjaoludest päris hästi hakkama saavat. Me soovime last säästa. Kuid see ei teevalusat juhtunut olematuks.

Kui me täiskasvanutena ei räägi, vaid vaikime ja peidame oma tunded endasse, teeme näo, et midagi tõsist pole juhtunud, näitame sellega eeskuju ka oma lastele ning võtame neilt võimaluse oma muret ja kaotusvalu jagada ning toetust saada.