Lastekaitsepäeva tähistamise sai alguse 1925. aastal Genfis toimunud ülemaailmsel konverentsil. Kuigi mitmed riigid tähistavad lastekaitsepäeva erinevatel aegadel, on Eestis kinni peetud 1. juuni tavast, mis on pärit Ameerikast. Nimelt kutsus Hiina konsul 1925. aastal San Franciscos traditsioonilise Hiina Draakonifestivali tähistamiseks kokku Hiina lapsed, kellel polnud vanemaid. Sealt saigi algus traditsioon tähistada lastekaitsepäeva igal aastal juunikuu esimesel päeval.

Mille eest lapsi tänapäeval kaitsta? Kui varem nimetati kõigepealt haigusi, nälga, kodutust, vägivalda jne, siis viimasel ajal on mõned neist teguritest kadunud või kadumas, uued laste heaolu ohustavad tegurid - turvalisuse puudumine, saastatus, närvipinge, mitmesugune müra, muuhulgas infomüra - esile kerkinud või kerkimas. Infot tulvab igast suunast ja ka meie ise suudame seda toota meeletul hulgal.
Meie laste ja lastelaste suhtlemisring on muutunud väga pööraseks. Praegused lapsed saavad arvuti kaudu kõike seda, mida meie põlvkond sai raadiost, TV-st, ajalehtedest, ajakirjadest, raamatutest jne. Arvuti kaudu ajavad lapsed teistega juttu, seal on nende seltskond ja lõbustused. Lapsed, kelle kodus arvutit veel ei ole, veedavad palju aega sõprade juures, kellel see imeriist on kogu aeg käepärast. Muidugi teavad meie lapsed ja lapselapsed paljudest asjadest märgatavalt rohkem kui meie ja meie vane­mad oma lapsepõlves. Vist iga vähegi nutikam laps on oma arvuti­ekraanil keerutanud maakera (vaata http://earth.google.com) ja seda tehes rännanud mõttes nii kodu- kui ka välismaal. Tänu sel­lis­tele programmidele laieneb kindlasti laste silmaring, kasvab keelte­oskus, omandatakse teadmisi erinevatest kultuuri­dest, õpi­takse käitumisnorme, ilma et peaks kõike tingimata isiklikult läbi proovima. Võib arvata, et tänu laiemale silmaringile ollakse sallivamad kui eelmised põlvkonnad. Aga kus on leplikkuse piir? Kui ekraanil näidatakse vägivalda ja labasusi, kas ei muutu lapsed nendegi suhtes sallivateks? Siin peabki vanem põlvkond olema targem nõuandja, õpetaja, teenäitaja, sest lapsed jälgivad meid ja teevad järeldusi, millesse suhtuda kergelt, ükskõikselt, millesse jällegi aktiivselt ja murega.
Mõnda populaarsemat suhtluskeskkonda (näiteks rate.ee) ka­su­tab Eestis samaaegselt rohkem kui kümme tuhat inimest. Igaüks saab teha ennast internetis selliseks, nagu ise tahab, ja seda kõigile demonstreerida. Psühholoogide arvates ongi see peamine põhjus, miks just see portaal on noorte seas nii populaarne. Samuti väidavad psühholoogid, et Eestis on paljude laste emotsionaalsed vajadused rahuldamata, nad ei koge piisavalt vanemate või ka sõprade kiitust ega tähelepanu. Sellepärast nad sukelduvadki
ar­vutimaailma. Praeguse internetipõlvkonna jaoks on arvuti,
mo­biiltelefon ja taskusse mahtuv muusikamängija osa nende "minast", identiteedist. Kui keegi püüab sellistele lastele öelda, et "jäta see arvuti ees kükitamine", "mida sa seal jälle oma mobiiliga lobised", siis tähendab see nende ellu sekkumist, taotlust neid millestki ilma jätta.
Võib muidugi küsida, kas lapsed suudavad teha vahet hea ja halva, normaalse ja ebanormaalse, lubatu ja lubamatu vahel. On vist loomulik, et vanematel peab olema võimalus laste käitumist kontrollida vähemalt nende täisealiseks, vastutusvõimeliseks saa­miseni. Nad võiksid vähemalt teada, kas nende lapsed ja lapselap­sed ikka suhtlevad turvalises, kasutajasõbralikus keskkonnas. Polit­seitöötajad on väitnud, et mõned suhtluskeskkonnad võivad olla abivahendiks seksuaalkurjategijatele. Lapsed peaksid oskama end nende eest kaitsta. Aga kui ei oska? Eks siis peavadki neid asuma kaitsma kodanikeorganisatsioonid ja riik oma korravalve­süsteemiga.
Probleem on tõsine, kui lapsed ei suuda enam vahet teha päris­elul ja elul internetis. Tõsi on ka see, et paljudel lastel on elu virtuaal­ses keskkonnas hakanud segama reaalset elu. Kui probleemid kasvavad, võib tekkida soov põgeneda nende eest, mis võib kaasa tuua veelgi suurema sõltuvuse internetist.
Lapsed omandavad valdava osa oma käitumismallidest, hoia­kutest ja väärtusorientatsioonidest vanematelt ja vanavane­matelt. Perekondades, kus vanemad on lastesse kiindunud ja armastavad ning toetavad neid emotsionaalselt, kujuneb lastel ena­masti kõrge eneseaustus, nad usaldavad teisi inimesi ja käituvad sõbralikult. Kui vanemad aga tõrjuvad oma lapsi, kohtlevad neid vaenulikult ja ebaväärikalt, jääb eneseaustus madalaks, tekib sallimatus ja usaldamatus.
1. juuni, ülemaailmne lastekaitsepäev peaks ole­ma rõõmus ning meeldejääv kõikidele lastele. Kui
muidu aega napib, siis võtke vähemalt sellel päeval aega laste jaoks - lastega veedetud aeg võibki olla täna­päeval parim turvalisuse tagatis.