Kuula laulu taustaks järgneva teema lugemisel.

Emadepäeva tähistati esmakordselt 10.mail 1908. aastal Ameerika Ühendriikides Lääne-Virginias Graftowi kirikus.

Eestis tähistati seda päeva esmakordselt 1922. aastal Uderna koolis piduliku koosviibimisega, mille organiseeris Naiste Karskusliit Helmi Mäelo algatusel. Üle-Eestilisena tähistati seda päeva aasta hiljem 3.juunil 1923. Emadepäeva tähistamine kogus populaarsust ja seda tähistati kuni Eesti okupeerimiseni Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal. Uuesti hakati Eestis emadepäeva tähistama 1988. aastal.

Emadepäeva idee sündis Ameerikas selle sajandi algupoolel. Ajalugu teab nimetada ka konkreetset algatajat - õpetajanna Ann Jarvis't, kes oma ema teisel surma - aastapäeval (1907. a.) kutsus lähikondseid tähistama emade mälestuspäeva Memorial Mothers' Day Meeting. Õigupoolest tegeles Ann Jarvise ema emadepäeva liikumise ettevalmistamisega, emade ühenduse (Mother's Work Organisation) kokkukutsumisega. Tollase organisatsiooni peamiseks eesmärgiks oli "paremaid emasid, paremaid kodusid, paremaid mehi ja naisi".

Esialgne emade mälestuspäev sai juba järgmisel aastal laiema tähenduse ja levis kiiresti üle Ameerika. 1914. aastal määras Kongress maikuu teise pühapäeva ametlikult emadepäevaks. Emadepäev võeti omaks paljudes maades, ja erinevate organisatsioonide poolt juhituna jõudis see päev kodudeni veel selle sajandi teisel - kolmandal kümnendil.

Eestis oli emadepäeva mõtte algatajaks, idee propageerijaks ja tegelikeks juhtideks naiste karskusliikumise juhtivad tegelased. 1906. aastal asutatud Eesti Karskusliidu juurde loodi 1923. a. naiste Karskusliit, kelle "otstarve oli olla alkoholismi vastu võitlevate naisorganisatsioonide, osakondade, toimkondade, rühmade ja asutuste ühendjaks Eestis ning liidu peasihiks oli karskusteadmiste levitamine ja süvendamine naiste hulgas."

Naiste Karskusliit tõi Eestisse kodukasvatusliikumise mõiste ja pühendus perekonnaõpetuse arendamisele. Eriti laienes vastav suund 30-ndatel aastatel, mil tolleaegne mõiste "kodukasvatus" sai ametliku ideoloogia lahutamatuks koostisosaks.

Nii nagu kunagi Ameerikas, oli ka Eestis emadepäeval väga konkreetne algus - juba 1922. a. korraldati Uderna koolimajas esimene emadepäeva koosviibimine. See oli tegelikult katseks, kas sellise päeva korraldamine sobib eestlaste tagasihoidliku loomuga. Udernal oli naiste karskusliikumise ühe tulevase liidri Helmi Mäelo lapsepõlvekodu. Organiseerijate lootused said igati ületatud - emadepäev võeti kohe vastu: "üllatuslikult avanesid inimeste peidetud tunded ja nähtus tahe nende üksteisega jagamiseks".

1923. a. ühinenud naiskarskuslased võtsid üheks oma töösuunaks emadepäeva laiaulatusliku propageerimise. Emadepäeva sügavamaks ülesandeks seati koduse kasvatuse põhimõtete selgitamine karskes ja kristlikus vaimus, kuid tema suurimaks tähiseks oli emade enesetunde tõstmine.

Esimese üle - eestilise emadepäeva korraldamiseks pöördus Naiste Karskusliit 1923. a. nii oma liikmete kui teiste naisorganisatsioonide poole. Üleskutse leidis vastukaja ning karskusliidu andmeil tähistati 3. juunil emadepäeva ligikaudu 20 kohas.

Tiivustatuna edust annab teise ülemaalise emadepäeva (1924. a.) eel Naiste Karskusliit välja kava - vihiku, kus on täpselt kirjas juhised ja eesmärk: "Emadepäeva korraldamise siht on laste ja vanemate vahekorra ligendamine, iseäranis aga tähelepanelikkuse ja austamistunde kasvatamine oma emade vastu, kes seda oma "suure tööga" võrreldes väga vähe tunda saavad. Mujal maades, nagu Ameerikas, Soomes jne. on eri kodukasvatusühingud ja liidud, kes emadepäeva korraldavad, Eesti korraldab selle Naiste Karskusliit ja teeb ettepaneku kõikidele koolidele, naisorganisatsioonidele ja Eesti Karskusliidu liikmetele selle kohapäälseks läbiviimiseks.

Emadepäeva mõiste katsutagu iseäranis koolides õpilastele selgeks teha, et nad sel päeval oma kodudes emade vastu iseäralist armastust ja tähelepanelikkust katsuksid üles näidata ja kui see võimalik ja jõu kohane, nende kohustusedki sel päeval täita. Emadepäev peab olema noorte tööpäev."

18. mail (seekord kolmandal pühapäeval) korraldatud emadepäeval oligi kõlapind hoopis suurem: karskusliidule laekunud ankeetlehtede põhjal peeti rohkem kui 150 emadepäeva koosviibimist või aktust, keskmiseks osavõtjate arvuks loeti 200 - 500 inimest. Organiseerijate arvamust mööda oli emadepäev igati korda läinud.

1924. a. ilmuma hakanud Naiste Karskusühingu häälekandjast "Eesti Naine" saabki emadepäeva idee üks põhilisi propageerijaid - esimesest numbrist alates kujuneb ajakirja maikuu number emadepäevale pühendatuks. Naiste Karskusliit kutsub emadepäeva tähistama ka kirikuid. Paljudes kohtades mindi sellega kohe kaasa ja emadepäeva tuletati kirikus meelde ka siis, kui mujal see päev maha vaikiti.

1928. a. tähistati kuuendat emadepäeva maikuu teisel pühapäeval, kusjuures põhjenduseks toodi koolide varasemat lõppemist. Jälle leidis kinnitust mõte, et emadepäeval tuleb eelkõige mõelda oma kodule, oma emale. "Lõppsihiks pole üldse pidustused, vaid see, et terve päev hommikust õhtuni pühendatakse emale ja et pidupäevaks oleks esmajoones ema enese valdkond, kodu. Sel päeval olgu teiste perekonnaliikmete auasjaks olla jalul enne ema, seada kodu pidurüüsse ja äratada ema lauluga. Siis teevad teised ema töö selle järele, kuidas keegi jaksab. Ema võib kordki aastas end lasta teenida, kuna muidu aina teisi teenib. Ka kodust eemal olevad lapsed tulevad selleks päevaks koju, kui see võimalik, vastasel korral tuletavad vähemalt sooja kirja, telegrammi, kingi või lilledega teda meelde. Emadepäev on mõeldud ka neile emadele, kelle süda lakanud tuksumast. Nende haudadele viivad siis omaste teed, ja lillekimp kalmukünkal jutustab unustamata armastusest ja tänumeelest, mis veel elab laste ja abikaasa südameis."

1937. a. hakkas ilmuma "Emadepäevaleht", mis oli mõeldud selleks, et inimestel ka kodus oleks lugeda emadepäeva mõtteid. Lehte võis enne emadepäeva osta koolidest või seltside kaudu tellida. Kindlasti oli leht müügil emadepäeva aktusel.

Seitsmeteistkümnenda emadepäevaga 1939. a. oli seotud kauaoodatud sündmus - Elva järve ääres asuva emade puhkekodu sisseõnnistamine ja pidulik avaaktus. Tegelik avamine toimus küll juba 1. mail.

"Emade puhkekodusse pääsevad kõik emad nii linnadest, maalt, kui ka alevitest... Puhkekodus võib viibida üks kuu korraga; kui ruum võimaldab, ka pikemat aega. Kuid sageli on juba küllalt mõnepäevasest puhkamisest, et väsinud emale anda uut jõudu.

Kahjuks ei ole väsinud emadel võimalik esialgu kaasa võtta lapsi, sest ruumid ei võimalda seda. Tulevikukavas on ehitada samale ilusale metsaalusele uus ja kõigi nõuete kohane maja, kus ajutiselt leiaksid hoolitsemist ka väiksemad lapsed, kuni emad vajavad puhkust."

Kahjuks ei andnud keeruliseks kujunenud ajaloosündmused puhkuseks kauaks võimalusi...

1940. a. võime ajalehtedest lugeda veel emadepäevale pühendatud artikleid, peakomitee poolt anti välja endiselt soovitusi ja repertuaari tutvustav kava - vihik ning "Estonia" kontserdisaalis oli endiselt tähtpäevakontsert.

1941. a. jäi aga emadepäev juba riiklikult tähistamata. Järgnenud sõja - aastatel olid emadepäevatervitused ajakirjanduses täis lohutust ja elutahte sisendamist. Siis sai traditsiooniks langenud sõjameeste kalmudel käimine.

Nõukogude perioodil oli emadepäev maha vaikitud ja paljudes kodudeski erinevatel põhjustel unustusehõlma vajunud. Uus aeg tõi kaasa hea vana ning koos sellega saame taas kosutust emadepäeva ilusast traditsioonist

Emadepäeva traditsioon on saanud alguse Ühendriikidest, sealse õpetaja ja kindlustusametniku Ann Jarvise (1864 - 1948) algatusel. Idee pärines tegelikult tema ema proua Anna Reeves Jarviselt. Jarvise pere elas Lääne - Virginias Graftoni linnas, isa oli metodisti - jutlustaja, ema Anna 11 lapse ema ja lisaks veel tarmukas sotsiaalsete huvidega naine, kes korraldas emade kokkusaamisi ja asutas emade tööorganisatsiooni deviisiga “paremaid emasid - paremaid kodusid - paremaid mehi ja naisi”. Proua Jarvise unistus oli, et kogu maailm hakkaks emade lugupidamise märgiks tähistama emade päeva. Tema eluajal see unistus ei täitunud, küll aga oli ta oma mõtteid jaganud tütar Anniga ning leidnud Annis mõttekaaslase. Kui ema aastal 1905 suri, oli Ann 41 - aastane ja pidi jääma ka oma pimeda õe Elsinore hooldajaks. Sügav austus kadunud ema vastu oli see, mis ajendas Anni korraldama ema teisel surma-aastapäeval 1907 mälestuskoosviibimise, mille ta nimetas emadepäevaks.

Ann Jarvis jättis töö kindlustuses ning otsustas sealtpeale täielikult pühenduda emadepäeva mõtte elluviimisele. 1908 korraldati emadepäev Graftonis, Philadelphias. Ann tõi oma ema hauale suuri nelgikimpe, tema eeskuju järgisid teised. Nelgist sai emadepäeva lill Ameerikas. Valge nelk meie hulgast lahkunud, punane - elavate emade auks.

Emadepäeva aade levis Ühendriikides kulutulena. 1909 peeti seda päeva juba 45-s osariigis ja 1914 kuulutas Kongress maikuu teise pühapäeva ametlikult emadepäevaks. President soovitas heisata sel päeval riigilipud.

Ameerikast kandus emadepäev kiiresti Kanadasse ja Austraaliasse. Euroopas jõudis see kõigepealt Belgiasse, kus seda tähistati 15. veebruaril 1913. Järgnes 1914-ndal Inglismaa - esialgu mai teise pühapäevaga, siis aga veebruarikuus. 1914 liitus Ð veits, kus 1930ndatel kinnistus emadepäev mai teisele pühapäevale. Norra metodistikirikus tähistati emadepäeva juba Esimese maailmasõja päevil, kindel traditsioon sai alguse 1919. Samal aastal järgneb Rootsi, Taani 1928. Soomes peetakse emadepäeva traditsiooni algusaastaks aastat 1918. Päeva mõtte algatajaks sai 1907 asutatud Kodukasvatusühingu sekretär, õpetaja ja koolinõunik Vilho Reima, kes 1910 oli külastanud Ameerikat ja näinud sealset emadepäeva.

Eestisse tuli emadepäev omakorda Soome eeskujul ning selle algatamine oli meil seotud 1923 asutatud Naiste Karskusliiduga, eriti aga liidu juhataja Helmi Johanna Põllu ning liidu sekretäri Helmi Mäelo nimega. (Mõlemad olid tegevad ka naiste karskusliidu 1924 asutatud ajakirjas “Eesti Naine” - Helmi Põld vastutava toimetajana, Helmi Mäelo peatoimetajana).

Helmi Mäelo pärines Tartumaalt Uderna vallast Morjentsi talust, tema ema Mari tõi ilmale kaksteist last. Helmi Mäelo, kelle sulest on ilmunud üle paarikümne raamatu, suurem jagu neist paguluses Rootsis, kirjutab autobiograafilises teoses “Talutütar”:

“Ma ei julge kinnitada, kuivõrd üldine see oli, kuid Udernas valitses lasterohkust halvustav meeleolu. Suurt lastekarja peeti vaesuse ja rumaluse märgiks. Jõukamatel ja targematel oli hoopis vähem lapsi.”

Suure pere lapse häbitunnet kannatas Helmi kuni väikevenna Kristjani sünnini 1915. Venda sünnitades oli ema Mari juba neljakümne kaheksa aastane. Helmi Mäelo kirjeldab oma raamatus elamuslikult alles pärast noorima venna sündi tekkinud mõistmisesidet ema ning enese, seitsmeteistkümneaastase neiu vahel. Ema mõistmist süvendas veelgi üks veidi hilisem maikuine viibimine Viiburis ja osalemine sealsel emadepäeval.

“Mu hing oli verine,” kirjutab Helmi Mäelo. “Sellest päevast saadik ei saanud ma enam rahu. Oma ema kuju, kellele ta koolitatud tütar ei olnud mõistnud kunagi jagada lugupidamist, sai mu hinges elavaks, kelle ees tundsin ennast süüdlasena.”

“Viimasest äratundmisest aetuna korraldasingi Udernas esimese emadepäeva 1922 a. suvel. Tegime seda koos koolijuhatajaga Uderna koolimajas. See oli esimene emadepäev Eestis. Mu oma ema võttis sellest sündmusest osa. Juhtisin ta istuma esimeste hulka. Ta põlvede najale toetus poeg Kristjan. Rahvast oli kogunenud etteaimamata palju.

Olin Uderna tütar. Rahvahulk tundis mind, nagu minagi tundsin neid. Esimest korda kõnelesin seal emaarmastuse suurusest ja tähtsusest, tema ennastsalgavast ohvrimeelsusest laste kasuks, kes seda harva mõistavad hinnata.”

Helmi Mäelol endal sündis kolm last, kes praegu elavad Rootsis. Helmi Mäelo suri kaheksakümneaastasena Stockholmis 1978 ja on maetud Stockholmi metsakalmistule.

Helmi Johanna Põld (sünd. 1882 Järvamaal - surn. 1969 Kanadas Vancouveris) oli tõeliselt suure pere ema, sünnitades 11 ja kasvatades 10 last. 1938 võttis Eesti Vabariigi president emadepäeval Kadrioru lossis vastu lasterikaid emasid. Nende hulgas oli ka Helmi Põld ning tema tähendus oli kahekordne: kui suure pere ema ja kui emadepäeva mõtte üks algatajaid ja elluviijaid.

Uderna - emadepäevale järgnenud 1923. aastal tähistati emadepäeva juba paarikümnes naisorganisatsioonis üle Eesti, järgmisel korral aga juba üleriigiliselt. Hakkas peale toimkond, kes koostas ja kirjutas päevapuhuse kavavihiku. Ilmusid päevakohased trükised. Haridusministeerium andis soovituskirja emadepäeva korraldamiseks koolides. Emadepäeva tähistasid kirikud ja kristlikud organisatsioonid, hommikul kell seitse heisati kirikukellade helina saatel sinimustvalge ja orkestrid mängisid “Ema südant”. 1927 korraldati emadepäeva 308 - s kohas 42 000 osavõtjaga, 1935 olid need arvud juba 958 ja 192 000. 1936 otsustab emadepäeva tähistama hakata riiklik propagandatalitus. Kõik läheb tõusvas joones kuni 1940-ndani, mis kõik kauni ja inimliku järsult läbi lõikab.

Mälestus emadepäevast ja komme ise säilib kodudes.

Alles 1988 saabub aeg, mil Eestimaa üle pikkade aastate taas avalikult mai teisel pühapäeval märgib emadepäeva. Selles tähistuses on ülevoolavat rõõmu - jälle ometi kord emadepäev! - ja on kibestumist: miks oli üks inimlik tähtpäev nii kaua avalikult unustatud, koguni keelatud. Ühiskond, kes ei austanud ema, ei saanud pühaks pidada midagi ega kedagi. Mõisted emaarmastus, emakeel ja isamaa on lahutamatult seotud.

LILLED on algusest peale kulunud emadepäeva juurde. Ann Jarvise algatusest sai Ameerika emadepäevalilleks nelk. Soomes seevastu on saanud kombeks kinkida sel puhul emale roose, emadepäeva algusaastail ka kunstlilli, kuna mai teine pühapäev oli Soome põhjapoolses osas looduslilledest veel vaene.

Ð veitsi lillekaupmehed võtsid 1930-ndatel aastatel omaks kena tava saata sel päeval lilli kõikidele haiglates ja vanadekodudes viibivatele emadele.

Emadepäeva kartide trükkimine on alguse saanud Saksamaalt ja Inglismaalt. Algul olid kaardid pisikesed ja tagasihoidlikud, siis aga said üha juurde fantaasiat ja muutusid teostuselt keerulisemaks.

Muidugi teeb igale emale rõõmu kõik, mis ta enese lapse poolt selleks päevaks välja mõeldud.

Paljudes maades, kus emadepäeva traditsioon kaua püsinud ning arenenud, näikse olevat suurim sellega seonduv mure: et emadepäeva ei rikuks liigne reklaam ega kaubanduslikkus, et see päev jääks oma esialgsele mõttele truuks, aitaks ühte siduda laste ja emade südameid ning liita kogu peret. Nagu ütles kord proua Anna Jarvis: paremaid emasid - paremaid kodusid - paremaid mehi ja naisi. Ning tütar Ann lisas hiljem, et emadepäevast ei tohi kunagi saada rahakoti pidupäev, see peab jääma avatud südamete päevaks.