Sünnipäev on päev, mil inimene on sündinud, ning ka selle päeva aastapäev. Igal inimesel on üks sünnipäev aastas, välja arvatud neil, kes on sündinud 29.veebruaril. Neil on sünnipäev (peaaegu) iga nelja aasta tagant. Paljudes kultuurides üle kogu maailma tähistatakse sünnipäeva, levinud on sünnipäevakinkide tegemine ja sünnipäevatordi söömine. Sünnipäev on ka hea põhjus peo organiseerimiseks ning külaliste kutsumiseks. Eriti tähtis on sünnipäeva pidamine lastele.

Sünnipäeval muutub ka inimese vanus. Teatud vanused on tähtsamad kui teised, nagu näiteks 18. ja 21. sünnipäev, juubelid jms.

Ajalooliselt tähtsate inimeste sünnipäevi tähistatakse sümboolselt ka pärast nende surma (sünniaastapäevad).

Sünnipäevatort on samuti erilise tähendusega. Tihti lisatakse tordile küünlaid, mille arv ühtib sageli sünnipäevalapse vanusega. Tavaks on, et sünnipäevalaps peab kõik küünlad korraga ära puhuma. Arvatakse, et kui puhumise ajal midagi soovida, siis see soov täitub.

Heaks tavaks on ka sünnipäevalaulu laulmine sünnipäevalapsele.

Inimese nimepäev on algselt (õigeusu, katoliku ja mõnes teises kirikus) selle  pühaku mälestuspäev, kelle järgi inimene on ristimisel ristinime saanud ning kes on tema kaiitsepühak. Ühele ja samale eesnimele võib vastata mitu nimepäeva, sest eri pühakutel, kelle mälestuspäev on eri kuupäevadel, võib olla ühine nimi. Mõnel pühakul, näiteks Ristija Johannesel õigeusu kirikus, on mitu mälestuspäeva.

Nimepäevad on mõnikord märgitud ka nende kristlike kirikute kirikukalendrites, kus pühakute mälestuspäevi ei tähistata, ning ilmalikes kalendrites. Neil juhtudel ei ole nimepäev seotud niivõrd pühakuga kui eesnime endaga. Eri kalendrites võib ühele ja samale nimele vastata eri nimepäev. Asi on selles, et kuigi nimepäevakalendrite koostamisel arvestatakse ka pühakute mälestuspäevi ning neist tulenevaid  rahvakalendri tähtpäevi, on eriti mittekristlikku päritolu nimede puhul nimepäevad määratud kalendritegijate suva järgi.