Visiitkaardi üleandmisel on sageli vaja midagi päeva- või teemakohast kirjutada, seepärast ei tohiks kaarti trükitud teksti ja sümboolikaga üle koormata. Seda nõuet arvestavad igati seltskondlikuks suhtlemiseks mõeldud klassikalised lihtkaardid, mille trükitud tekst võib koosneda ainuüksi inimese nimest, kui just ei soovita kodust aadressi juurde märkida. Reeglite järgi kirjutab koduse aadressi oma kaardile naine. Et seltskondlik läbikäimine toimub etiketi kohaselt koos abikaasaga, siis abielumees oma lihtkaardile kodust aadressi ei märgi ning esitab oma kaardi koos abikaasa omaga. Kasutada võib ka abikaasade ühist kaarti. Vastuvõttudel jäetakse kaart selleks ettenähtud lauale, mitte ei anta vastuvõtu korraldaja kätte. Kaaslaseta külaline jätab abielupaarile kaks kaarti. Abielupaar omakorda jätab teist abielupaari külastades mehe kaardi mehele ja kas ühe ühise visiitkaardi või eraldi mehe ja naise kaardid naisele.

Kaardile kirjutamine - pliiats ja pastakas tähendavad erinevat. Visiitkaardi võib alati lisada lillede või kingituste juurde; õnnitluste ja kaastundeavalduste puhul. Selle võib saata koos tutvustamiskirjaga, mõnel üritusel osalemise kinnitusena või äraütlemiseks. Märkused kirjutatakse kaardile pliiatsiga, kui see antakse üle käest kätte. Visiitkaart, mis jõuab saajani posti teel, peab olema varustatud sulepea või pastapliiatsiga kirjutatud märkustega.