Mehed kinnitasid ja kaunistasid oma ülerõivaid eri liiki laiade villaste vöödega, millest üldisem ja ühtlasi vanim oli võrkvöö. Peale selle kasutati veel telgedel kootud vöid ja ostukaubana levinud angoora kitse villast valmistatud kamlottriidest vöid - kamlottvöid.

Eesti võrkvööde kohta on andmeid alates 18. sajandi lõpust. Võrkvöö kudumiseks veeti vertikaalselt kahele pulgale (teine teises otsas) üles vajalikus pikkuses korrutatud villased lõngad. Vööd tehti põimides, tulemuseks tihe labane või toimne pind. Vööd laiali venitades muutus see aga hõredaks sõlmedeta võrguks, millest ka nimetus võrkvöö.

Pikad, ca 3 meetrit, vööd mähiti kaks korda ümber keha, tuues otsad ettepoole ja jättes need vöö vahelt läbitõmmatuna külgedele rippuma. Vöö vahele pisteti sageli veel ka kirjatud kindad.