Asesõnal pole väljaspool konteksti tähendust, ometi pole ta tähtsusetu: väära kasutuse tõttu ei pruugi lugeja aru saada, mida asesõna väljendab. Kui kirjutame lausesse sõna see või ta, peab enne olema nimetatud sõna, mida asesõna tähistab. Samuti tuleb hoolega jälgida, missugust sõna asesõna asendab. Ühel ja samal ase­sõnal ei saa lauses olla mitu tähendust. Viimase nõude vastu eksivad õpilased kirjatöödes sageli.
Mõistagi nõuab ainsuslik sõna asendamist ainsusliku asesõnaga ja vastu­pidi. Eksimuseks hea sõnastuslaadi vastu tuleb pidada liialdamist 1. isiku ase­sõnaga mina, ma . Selle kasutamine on õigustatud vaid siis, kui oma isikut on vaja rõhutada. Muidu näitab isikut pöördelõpp. Mitmuse 1. pöörde asesõna me kasutamine verbi järel sünnitab lisaks pahakõla. (tuleme me ).