Stiil kõige laiemas mõttes on esinemislaad. Stiil kitsamas mõttes on lingvistiline kategooria.

Keeles esineb palju stiililaade. Nende kasutamine sõltub käsiteldavast ainevallast ja eesmärgist.

1. Asjaajamisstiil – dokumentides kasutatav keel.

2. Ajakirjandusstiil – ülesanne on anda inimestele informatsiooni, mõjutada nende arvamusi, anda infot lugejale.

3. Kõnestiil – esineb inimeste igapäevases suhtlemises nii suulises kui ka kirjalikus vormis.

4. Teadusstiil – intellektuaalse sisu edastamine.

5. Ilukirjandusstiil – kunstikasvatuslik eesmärk.

6. Oraatoristiil – apelleerib auditooriumi emotsionaalsele kui ka intellektuaalsele aspektile ja sõltub lähemalt sellest, kes kus kellega räägib, tuleta meelde ajaloost tuntud kõnemehi.

 

Stiil peab olema puhas, see peab vastama kirjutise eesmärgile ja peamisele sisule.

1. Hea stiil on selge, täpne, tabav, puhas, loomulik, konkreetne, hästi kõlav.
   • Täpne – annab adekvaatselt edasi ettekavatsetud mõtte.
   • Konkreetne – pole üldsõnaline.
   • Loomulik – hea stiil ei salli peenutsemist ega labasusi.
   • Ökonoomne – ei tehta üleliigseid sõnu.
   • Puhas – ei segata erinevaid stiile.
2. Sõnade juhuslik kordamine risustab stiili: ühest ja samast asjast kõneldes kasutatagu vaheldumisi nimi- ja asesõnu, sünonüüme. Ei maksa korrata ka sama tüve, nt töö, töötu, töötaja, töötegija.
3. Hea stiil ei salli üleliigseid sõnu.
4. Iga sõna kasutatagu õiges tähenduse.

NB! Pea meeles, et heal stiilil ei ole mõttekorduseid ja järske üleminekuid.