Teksti kirjutamist ei tohi teha täiesti umbropsu. Kirjanditel, esseedel, artiklitel ja paljudel teistel lühematel kirjutistel on üsna sarnane ülesehitus: sissejuhatus, teemaarendus ja kokkuvõte. Kuid mõnikord võib autor loobuda sissejuhatusest või kokkuvõttest, see on pigem erand kui reegel. Üldiselt on teksti kirjutamisel targem lähtuda traditsioonilisest ülesehitusest.

Sissejuhatus - piisab tavaliselt ühest lõigust, kuid mahukama teema puhul võib olla ka pikem. Oluline on sissejuhatus haaraks lugejat, tal tekiks teema vastu huvi, köitma lugeja tähelepanu. Selleks peab kirjutaja leidma mõne intrigeeriva kujundi, üllatava väite või püstitama probleemi, mille lahendus võib olla ootamatu ja lugejat huvitav. Samuti peab sissejuhatuses olema viide autori põhiideedele, piisab ka suunavast vihjest.

Hea sissejuhatus: äratab huvi, pole pikem kui üks lõik, tutvustab teksti põhiideed.

Kokkuvõte - ka suhteliselt lühike. Kokkuvõttes peab autor meenutama lugejale teksti eesmärke ja kordama põhiideed. Ei ole soovitatav tuua kokkuvõttes sisse uusi mõtteid, ideid või materjali. Niimoodi võib eelnev arutlus jääda õhku rippuma.

Hea kokkuvõte: meenutab teemaarendust, põhiideed, intrigeerib edasi mõtlema ja lõpetab arutluskäigu.

Teemaarendus - on kõige tähtsam osa tekstist. Mustandis ei tohi teemaarendusega koonerdada, vaid kirjutada tuleb kõigest, mis antud teemaga sobib ja tundub huvitav. Kasulik on kirjutada rohkem kui vähem, sest maha tõmmata ja parandada jõuab alati. Kirjutades autori mõtted selginevad. Lähtuda tuleb alati peaprobleemist.

Hea teemaarendus: kirjutada tuleb kõigest, mis on põhiidee suhtes oluline ning tähtis.