Tee ajalugu võib alustada legendiga: Hiina imperaator Shen Nung (teadlane ja kunstipatroon) istus puu all mediteerides ja keetis vett janu kustutamiseks. Vette langesid lehekesed. Need värvisid vett ja seda maitstes imperaator tõdes, et tegemist on erakordse taevaliku kingitusega. Nii oligi tee kui jook sündinud.

Edasi liikus tee tarbimine Jaapanisse, kus kujunes välja eriline teejoomise kultuur.

Teejoomisest jõudsid esimesed teated Euroopasse araablastelt, kes valitsesid alates 9.sajandist kaubavahendamist Kaug-Idast, toimetades kaupa Euroopasse osalt maad ja osalt mereteed pidi. Kaamelikaravaniga mitu aastat läbi kõrbe rännanud brikett-teed hinnati kõrgemalt kui purjelaevade trümmides kohaletoodud teed.

Teekaubanduse pioneerideks võib pidada hollandlasi, kellel on säilinud teearmastus tänaseni ja koguseliselt joovad nad rohkem teed kui prantslased. Sarnaselt inglastega eelistavad nad musta teed.

Hansalinnade kaubitsemise kaudu jõudis tee Saksamaale, kuid seal pole teejoomine kujunenud erilti populaarseks. Erandiks on väike Ida-Friisimaa, kus juuakse kanget teed karamelliga ja koorega. Teed juuakse mitu korda päevas - kindlasti hommikul ja õhtul.

Inglismaa õpetas teed jooma Charles II Portugalist pärit abikaasa, mille tulemusena kujunes tee aristokraatide joogiks ja kujunesid ka inglastele omased teejoomise rituaalid. Alustatakse hommikul English Breakfast´iga ehk kange seguteega, enne õhtusööki on afternoon tea ehk nn. kella viie tee.

Prantsusmaal alustas tee tarbimist kuningas Louis XIV, kes jõi seda tervislikel põhjustel, seedimise hõlbustamiseks. 1686. aastal kinkis Siiami kuningas Päikesekuningale kullast teekannu, mis pani aluse tee kuninglikule positsioonile.

Ameerikasse jõudis tee hollandi kolonistide kaudu 17. sajandil. Pärastlõunase tee joomine levis kiiresti. Tänapäeval lähevad ameeriklased tee ajalukku oma jääteelembusega, mida tarbitakse enam kui kuuma teed.

Venemaale andis teejoomise tõuke samovari leiutamine ja peenemaitseliste Darjeelingi ja Tseiloni mustade teede kättesaadavus kaupmeestelt.

Araabia riikidesse jõudis tee inglaste kaudu, kes ei pääsenud kaubitsema slaavlastega ning olid sunnitud kaubavahetuseks valima Põhja - Aafrika. Kohalikele õpetati oma traditsioonilisele piparmündi lahusele lisama rohelist Hiina teed. Sellest sai Araabia maades rahvuslik jook, millel on ühiskonnas täita suur roll. Ükski kaubategu ei käi ilma teepakkumiseta ning kedagi ei lasta enda juurest minema, kui pole joodud magusat ja kanget piparmünditeed. Teed teha ja pakkuda võivad ainult meesterahvad. Teed valatakse klaasidesse kõrge joana hõbekannudest nii, et tee saaks rikastatud hapnikuga ja vahutaks.
Juua pakutakse kolm korda - esimene tass teed on vähe tõmmanud, kerge ja mõru. Teises tassis on suhkur sulanud ja tee magus, kolmas tassitäis teed on tugev ja intensiivselt piparmündine.