Loomadel on emotsioonid, nad tunnevad peale valu, nälja ja külma ka rõõmu, muret ja kindlasti surmahirmu.

Tavaliselt põhjustab põllumajanduslikus tootmises loomadel hirmu ajamine ja transport.

Loomad taluvad transpordi ajal koormusi ja häireid, mis kutsuvad esile stressi.

Motoorsed koormused (lihaste töö) tekkivad siis, kui loomad on sunnitud kaugusi ületama, liikuvas transpordivahendis balansseerima ja siis, kui nad puutuvad kokku teiste võõraste loomadega. Loomal suureneb lihaste energia- ja hapniku­vajadus, tõuseb kehatemperatuur ning suureneb vereringlus; ka kehapinna tempera­tuur tõuseb. See omakorda põhjustab südame-veresoonkonna töö ülekoormuse.

Psüühilised/emotsionaalsed häired seisnevad hirmus teadmatuse ees. Loom ei saa aru, miks ja kuhu teda kodust viiakse. Loomi võib ehmatada ka võõraste loomadega kokkusaamine, nende agressiivne käitumine või, vastupidi, teiste loomade paanika, inimeste karm, jõhker käitumine (kõva hääl, kiired järsud liigitused jt), lärm. Loomad on väga tundlikud just lärmi suhtes. Kui nad on harjunud vaikuses olema, siis sunnib iga kõrvaline hääl ja selle natukene tugevam toon neid pingsalt kuulatama.

Eksperimendid on näidanud, et need sead, kes olid harjutanud "raadiot kuulama" ei kartnud kõrvalisi hääli nii nagu need, kes kasvasid vaikuses.

Emotsioonid kutsuvad esile nn. Fight-and-Fligt sündroomi. Verre paisatakse suur hulk hormoone (adrenaliin, noradrenaliin). Need stimuleerivad veresoonte tööd ning energia moodustamist süsivesinike ja rasvade lagunemisest. Selle tulemusena kiirendatakse vereringet lihastes ja nahas. Suureneb looma soojavahetus, see tähendab, et looma keha eraldab soojust.

Kehasoojuse säilitamise häired on tingitud ühelt poolt külmast ja tuuletõmbest ning teiselt poolt palavusest ja umbsusest.

Külmaga ärritamine kutsub esile rahutust, külmavärinaid ja energia neelamise suurendamist. Organism hakkab ise tootama energiat, et ennast soojendada. Keha­temperatuur tõuseb ja soojuskadu suureneb. See omakorda kutsub esile vereringluse kiirenemise ja higistamise ning võib eriti sigadel põhjustada keha ülesoojenemise, sest nende naha ehituse omapära raskendab higistamist. Sea keha lihtselt kuumeneb üle, sest soojuse eraldamine on minimaalne. Loomad satuvad paanikasse ja neil tõuseb palavik.

Mehaanilised häired on seotud sellega, et loomad pole harjunud taluma füüsilisi koormusi nagu veokisse pealelaadimine ning kiires tempos liikumine eelbaasi. Nad võivad üksteisega ja pindade vastu põrkuda. See võib põhjustada kehavigastusi (sinikad, kriimustused, verevalumid jt).

Vedelikuvahetuse häired. Teatavasti kaotab organism hingamise, higi ja teiste eritistega palju vedelikku, seetõttu tekib neil janu. Nad tahavad juua, et taastada vedelike tasakaalu organismis. Vesi (H₂O) on vajalik kõikide ainevahetuslike protsesside toimumiseks. Suur vedelikukaotus põhjustab tervisehäireid ning loomadel võib tekkida palavik, neerufunktsioonide häired ja isegi šokk.

Seedimishäired. Loomad ei tohi olla veo ajal näljased, kuid ei ole soovitav neil ka kõhtu täis sööta, sest seedimine kulutab liiga palju energiat, mis on vajalik looma organismi põhiliste  elufunktsioonide kindlustamiseks ja reguleerimiseks. See tähendab, et seedimine on tugevalt seotud vereringe­süsteemiga, mis aitab transportida toitaineid keharakkudele ja laguprodukte eritusorganitesse. Aga stressiseisundis on veri vajalik lihastele ja nahale. Peale selle on täiskõht mehaaniline takistus hingamisele ja südametööle.

Nagu eespool mainitud, talub loom transpordi ajal suurt füüsilist ja psüühilist koormust. Et varustada ennast vajaliku energiahulgaga, toimuvad organismis glüko(geno)lüütilised protsessid. Selle tulemusena võib loom kaotada kehakaalu. Need kaalukaod on suhteliselt väikesed, aga kui loom on ka näljas, siis tema seisund raskeneb.