13. sajandi algusest kuulus Eesti saksa kultuuri mõjuvälja. Saksa rõivamoodide sajandeid kestnud mõjule eesti talupojarõivastuses osutavad rohked alamsaksa laenud eesti rõivastusalases sõnavaras. Need kajastavad mingi tehnilise oskuse, lõike, uue rõivatüübi omandamist. Olgu siin näitena toodud sõnad kört, undruk, volt, mis levisid koos kahara, vöö juurest volti seatud seelikuga varasema kitsa ümbriku asemel, või püksid seoses meeste uue põlvpükstemoega. Uued moed levisid talurahvani eestlastest linnaelanikkonna, mõisateenijate ja vabade, enamasti võõrpäritolu käsitöömeistrite kaudu.

Näiteks võib tuua pikitriibulise seeliku loo. Louis XIV ajal tulid Euroopas moodi triipkangad, mida Narva tolliraamatu andmeil imporditi juba 1696. aastal Lübeckist Eestisse. Peagi jõudsid need mõisatesse. On teada, et Pilistvere Kõo mõisaproua kinkis sellise seeliku 1750. aasta paiku oma teenijale. 19. sajandi esimese poole jooksul jõudis triipseelik pea kogu Eestis talunaiste rõivakomplekti. Esimesed, mõisaprouade käest kingituseks saadud seelikud olid ostukangast või mõisakangru kootud. Peagi hakati triibulisi seelikukangaid kuduma kodus. Koduse käsitööna valminud seelikute värve aitasid kujundada talunaiste ilumeel ja kohalik tava, mistõttu seelikud kujunesid piirkonniti nii värvi- kui triibukombinatsioonilt mitmeti erinevaiks. Samalaadne võis olla Põhja-Eesti lillkirja, pottmütsi, vesti, liistiku jms kasutuseletulek.

Valitsevate klasside moevoolude mõjust talupojarõivastusele annavad tunnistust ka rõivastuskorraldused, mida seisuslikule ühiskonnale iseloomulikult 17.-18. sajandil korduvalt välja anti. Näiteks lubati Tartus 1766. aastal agulielanikel, voorimeestel, kaluritel, õllepruulijatel jt talupoeglikku päritolu elanikel kanda lihtsast kalevist või muust riidest saksarõivaid ainult siis, kui need olid tehtud talupojalaadis. Ükski talupojapruut ei tohtinud tulla kirikusse krooniga ega pruuttüdrukud kunstlillede ja siidpaeltega. Naistel keelati nugise- ja muu karusnahaga kaunistatud samet- ja siidmütside, peente välismaiste põllede ning igasuguse kulla ja hõbeda kandmine. Keelati just seda, mida oli kandma kiputud ja mis seadis seega ohtu rõivastuses avalduvad seisusevahed.