Endiselt on rohkem andmeid piduliku rõivastuse kohta. Selle ajajärgu alguse rõivastus sarnanes eelmisele. Peamised erinevused ilmnesid kaunistustes (pronksspiraale asendasid tinast naastukesed e tinulised) ja ehetes. Kasutusele tulid täiesti uut laadi ehted: sõled, klaas- või hõbehelmestest krutsifiksiga keed e paatrid, suured hõbehelmed e krõllid.

14. sajandist pärinevad esimesed kindakatked, valmistatud silmkoes. 17. sajandiks oli silmkoes kudumine Eestis juba üldine.

Suuremad muudatused on täheldatavad 17. sajandi - eelkõige Põhja-Eesti - talurahva rõivastuses. Naised kandsid seal juba 17. sajandi algupoolel pihakattena lühikest linast pluusi - käiseid. Varasema mähitava vaipseeliku asemele tuli kitsas kokkuõmmeldud ümbrik, mille alläärt pidupuhkudel kaunistasid tinulised või üha enam leviv lai helmestikand kudrustükk ehk kõverik. Abielunaiste peakattena levisid tanud, mis hakkasid kõrvale tõrjuma seniseid linikuid.

17. sajandist on rohkem teateid ka meesteriietuse kohta. Vanapäraste pikkade pükste asemel hakati ennem Põhja-Eestis, hiljem kogu Eesti alal kandma põlvpükse. Varasemad umbkuued olid oletatavasti juba 15.-16. sajandil asendunud hõlmadega pikk-kuubedega, mis meestel ja naistel olid ühesuguse lõikega. Pidulik peakate oli meestel kõrge vildist kaapkübar.

Jalas kanti veisenahatükist tehtud pastlaid, suvistel töödel ka puukoorest punutud viiske. Saaremaal kanti 17. sajandil juba ka kingi.