Varasemad andmed eestlaste rõivastuse kohta põhinevad arheoloogilistel leidudel. Kuni 11. sajandini valitsenud surnupõletamise kombe tõttu on rõivastest säilinud väheseid jäänuseid alles 11.-13. sajandist. Enim on andmeid naiste piduliku riietuse kohta, vähem meeste rõivastuse ja argipäeval kantu kohta.

Muinasajal olid naise rõivastuse põhilised osad linane varrukatega särk ja selle peal kantav villane varrukateta umbkuub või ümber puusade mähitud riidelaid - villane või linane vaipseelik, kinnitatud vööga. Ülerõivaks oli arvatavasti juba tol ajal varrukatega villane pikk-kuub ja talvel kasukas. Õlgadel kanti villasest riidest sõba või linasest riidest kaali ehk palakat. Rõivad kaunistati pronksist spiraalikeste ja rõngakestega vaselistega.

Peas kandsid neiud sellal usutavasti peapaela, võimalik, et juba ka võrukujulist pärga, abielunaised pikka linikut või seotud rätti. Piduliku rõivastusega kanti rohkelt ehteid (hoburaudsõlgi, rinnanõelu, pronkskeesid, klaashelmeid, kaela- ja käevõrusid, sõrmuseid). Vööl rippusid pronksplekiga kaunistatud tupes nuga ja nõelakoda.