h

Ühe tähega kirjutatakse

a) pika täishääliku järel olev h: psüühika, psüühiline, stiihia, stiihiline, papaaha;

Kahe tähega kirjutatakse pikk h sõna lõpus või täishäälikute vahel: almanahh, almanahhid, epohh, epohhil, krahh, mahhinatsioon, psühholoogia, psühhoos, mehhanism, baldahhiin, rahhiit.

Normikohased on nii mehaanik, mehaanika, mehaaniline kui ka mehhaanik, mehhaanika, mehhaaniline. Õigekeelsussõnaraamat eelistab esimesi.

f, š

f-i ja š õigekirjutus käib p, t, k, mitte s-i kirjutamise reeglite järgi. See tähendab, et lühikest f-i ja š-d ei ole, pikk kirjutatakse ühe tähega ja ülipikk kahe tähega.

Vrd esimeses tulbas pikk f ja š, teises tulbas ülipikk ff ja šš:
profid (kaks) proffi
šefid (seda) šeffi
(selle) pilafi (sööb) pilaffi
blufib bluffima
mafiooso maffia
duši (all) (võtab) dušši
tuši (helid) (mängib) tušši
afišil (seda) afišši
(selle) guljaši (sööb) guljašši
guašid guašše
(leidis) niši (poeb) nišši

Sellepärast on üks f ka sõnus: afekt, aferist, aforism, afäär, efekt, efektiivne, grafiti, ofitsiaalne, ofort, rafineerima, ufo; pika täishääliku järel: biograafia, graafika, graafiline, süüfilis.

Päris vanades laenudes on f-i asemel hv: ahv, kahvel, kohv, kohver, krahv, paragrahv, tuhv ‘trepiaste', muhv.

Üks š on sõnus: atašee, brošüür, dešifreerima, ešelon, fetišeerima, fini­šeerima, kašelott, klišee, kušett, paša, retušeerima; pika täishääliku või diftongi järel: geiša, gorbuuša; viimases silbis, mis pole pearõhuline: derviš, fetiš, finiš, hašiš, tšaardaš (tšaardaši, tšaardašit).

Kaashäälikuühendis kirjutatakse ka ülipikk f ja š ühe tähega: harf, šurf, golf; vrd teise tulba pikka š-d esimese ja kolmanda tulba ülipika š-ga:
borš (selle) borši (seda) borši
burš burši burši
punš punši punši
revanš revanši revanši
revanšeerima