Me ei kasuta oma mälus olevaid keelevariante suvaliselt. On sõnu ja vorme, mida me kasutame praktiliselt igas olukorras ühtmoodi. Näiteks sobivad lihtlaused stiilis Koer on armas loom. Aga on ka variante, mida me kasutame ainult kindlates olukordades.

Mõnda sõna või lausemalli kasutame argielus sõbraga suheldes ja teist nt koolis õpetajaga rääkides. Mõnele inimesele ütleme sina, teisele teie. Mõni keelend on kasutusel praktiliselt ainult kõnes , teine ainult kirjas, kolmas netis (nagu emotikonid). Mõnda sõna võime kasutada argisuhtluses, aga väldime avalikus ja ametilikus suhtluses (näiteks erinevad roppused). On selge, et siin pole tegu inimeste omadustest johtuvate erinevuste ja sarnasustega. Sama inimene kasutab keelt erinevalt erinevates olukordades. Mõned situatsioonid on ainukordsed, aga suur osa neist korduvad paljude inimestega palju kordi.
Nii kordub tuhandeid kordi poeskäimine, milles tehakse üha samu tegusid: küsitakse kaupa, vastatakse, palutakse ja tänatakse jne. Aja jooksul kujunevad neis situatsioonides välja pidevalt
kasutatav sõnavara ja grammatika erijooned ning nende kasutust reguleerivad keelelised normid. Tulemuseks on erinevad eesti keele registrid.
Register on kindlate korduvate joontega allkeel, mis seostub kindla suhtlussituatsiooni tüübiga, mis esineb regulaarselt ühiskonnas.
Erinevaid kitsaid situatsioonitüüpe on palju:

vestlus sõprade seltsis, kohvilauas, arsti juures, poes, Interneti jututoas käimine jne.

Need võime omakorda ühendada kimpudesse, mille keel on sarnane ja mida iseloomustavad samad situatiivsed tunnused.Teistpidi aga tulevad sellisel analüüsil välja need situatsioonijooned, mis mõjutavad keelelisi valikuid paljudes erinevatesolukordades. Uurijad on leidnud, et kesksed keelekasutust mõjutavad situatiivsed jooned on järgmised:

• suulisus või kirjalikkus;
• vahendava tehnoloogia olemasolu või puudumine;
• dialoogilisus või monoloogilisus;
• spontaansus või redigeeritus;
• situatsiooni argisus või avalikkus.

Funktsionaalne keeleoskus on mitmekülgne keeleline asjatundlikkus: peale teksti sisu (sh suhtlussisu nagu väide, arvamus, küsimus, käsk vm) edasiandmise ja vastuvõtmise on keelekasutaja võimeline

• valima kirjaliku ja suulise suhtluse vahel, vallates mõlemat
• situatsioonist lähtuvalt kasutama-tõlgendama erinevaid keelelisi registreid
• tajuma ja kasutama erinevaid stiilivõimalusi
• eristama (vähemalt passiivselt) õpitavale kultuurile omaseid kõnekäitumise nüansse ning valdama keelelist etiketti, sh viisakusvestlusi
• eristama ja kasutama erinevaid žanreid

Siit kasvab välja funktsionaalse keeleoskuse lühem definitsioon: see on ühtaegu olukorra- ja kõneainekohane oskus valida keelevahendite hulgast sobivad. Määratlus on seega eesmärk.

Suhtlussituatsioone liigitatakse:

• ametlik (formaalne)
• mitteametlik (informaalne)

teatavaisse tüüpkimpudesse, kus kaasa hakkavad mängima ka sotsiaalne distants osalejate vahel (tuttav - võõras), suhtlejate ealised erinevused jm, samuti suhtluse avalikkuse aste ning teised tegurid, millel siin pikemalt ei peatuta. Neis situatsioonides esindab iga osaleja konkreetselt sotsiaalset rolli (teenindaja - klient; ülemus - alluv; vanem - laps; kolleeg - kolleeg; asjatundja - asjatundja (nt jurist - jurist); asjatundja - võhik (nt jurist - asutuse esindaja) jne). Sellest rollist tingitud keelevalikute summat nimetatakse keeleliseks registriks. Ametlikku registrit kasutab nt teenindaja kliendiga, seda kasutatakse asjaajamises, formaalsetes töö- ja esindussuhetes jne. Poolametlik register tuleb kasutusele suhtluses võõraga, kuid ka asjaajamise vabamates vormides ja staadiumides. Register on vaba mitteametlikus suhtlusolukorras tuttavate vahel. Vabadust suurendab eakaaslus, ametlikkust kirjalikkus jne.

Et suhtlusolukorrad seostuvad erialaste vm spetsiifiliste suhetega, siis "avatakse" eri olukordades teatavaid "sõnakaste" - erialasõnavara, asjaajamisväljendistik, hoidekeel (Eesti allikates lastekeel), igapäeva- e. argikeel (Eesti allikates kõnekeel) jne. Osa teoreetilisi allikaid nimetab registriks kitsamalt selliseid erilisi sõnarühmi. Kummatigi on ametlikul registril ka eriline süntaks, teda iseloomustab piiritletud keeleline etikett ja neutraalne stiil.

Stiil on registriga ristuv nähtus, ta on kõrge või madal (vt joonist allpool). Sealjuures peetakse nn kirjakeelt (ühiskeele standardiseeritud osa) suhteliselt kõrgstiilseks, mistõttu registriskaala ametlikul poolel on stiilijoon ühtlaselt kõrge. Vabas (informaalses) suhtlusolukorras on aga stiilidiapasoon oluliselt laiem: mängu tuleb nii madalstiilsus (kuni vulgaarsuseni) kui ka enam kõrgstiilsust tähenduses "poeetiline" (vrd nt kuradi mutt ja krõbe memmeke, mis kumbki ei ole neutraalne kirjakeel ega sobi ametlikku olukorda jmt).

Keelelist etiketti võib samastada terve oskusega kasutada registri- ja stiilivahendeid standardsel viisil, kuid seda võib määratleda ka kitsamalt: teie ja sina kasutus; saabumis- ja lahkumistervitused eri tüüpi suhtlusolukordades; tutvustamisväljendid eri tüüpi suhtlusolukordades; viisakusvestluste temaatika, pikkus jmt.