Kiri on märgisüsteem keelelise väljenduse ülesmärkimiseks ning ruumis ja ajas edastamiseks. Maailma rahvad on kasutanud piltkirja ehk piktograafiat, mõistekirja ehk ideograafiat, silpkirja, hääliksilpkirja ja häälikkirja ehk fonograafiat.

Eestlastel on häälikkiri, s.o kirjasüsteem, milles iga märk (täht ehk aabe) vastab ligikaudu ühele või paarile lähedasele häälikule.

Meil on ladina kiri. Kasutame alustähestikuna ladina tähestikku, millel põhineb üle 500 keeletähestiku, sh läti, leedu, soome, vietnami, inglise, hispaania, türgi, hausa ning eestigi tähestik. Ladina tähestik põlvneb kreeka tähestikust ja see omakorda foiniikia tähestikust. Algul olid ainult suur­tähed, keskajal lisandusid väiketähed ja kirjutuskirja tähed. Trükikiri oli meil varem gooti kiri (fraktuur), mis 1940. aastaks taandus lõplikult antiikva eest.

Ladina alustähestikku eesti keele vajaduste järgi kohandades on saadud eesti tähestik

Aa Bb Dd Ee Ff Gg Hh Ii Jj Kk Ll Mm Nn Oo

Pp Rr Ss Šš Zz Žž Tt Uu Vv Õõ Ää Öö Üü

 

Võõrnimede ja võõrkeelsete sõnade kirjutamiseks on lisaks tarvis võõrtähti, millest meil on harilikumad Cc Čč Qq Ww Xx Yy.

I. LUGEMINE

 

Loe läbi Mihkel Muti artikkel „Väikeriigi võludest" (Postimees 29.12.2012) ja lahenda selle põhjal ülesanded. Ülesanded eeldavad terviklikke vastuseid (täislauseid). (40 punkti)

 

1. Milliseid erinevaid väikeriigi eeliseid on Mihkel Mutt tekstis välja toonud? Too selle kohta 3 näidet. (10 punkti)

2. Milliseid väikeriigi miinuseid on Mihkel Mutt tekstis esitanud? Leia selle kohta 2 näidet. (10 punkti)

3. Selgita, mida tähendavad ütlused „veetilgas peitub maailm" ja „mõtle globaalselt, tegutse lokaalselt", toetudes loetud tekstile. (10 punkti)

4. Selgita, mis on teksti põhiidee ja põhjenda selle olulisust. Esita ka oma arvamus antud teema kohta. (10 punkti)

 

II. KIRJUTAMINE

 

Vali üks teema ja kirjuta arutlev kirjand (300-400 sõna). Kirjandit kirjutades võib kasutada kirjutamisülesandega seotud teksti, kuid selle kasutamine ei ole kohustuslik. (60 punkti)

 

1.      Eesti rõõmu- ja varjuküljed

2.      Miks inimesed lahkuvad Eestist?

 

Väikeriigi võludest

Mihkel Mutt

 

Väike riik on tore asi. Kohe võidakse öelda, et ma hakkan veast voorust tegema. Ei, ma ei kutsu suuri üles lagunema ega mängi neid väikeste vastu välja. Tahan lihtsalt näidata, et ka väikeriigil on võlusid. Need ei torka nii kergesti ja loomulikult silma nagu suure maa ja riigi eelised. /../

Alustan hingelistest asjadest, igapäevastest meeleoludest. On üks poolanekdoot. Ameeriklane tuleb Eestisse ja mainib siinsele tuttavale, et ta on kohanud oma kodumaal hiljuti ka ühte eestlast. «Mis ta nimi oli?» tunneb siinne eestlane huvi. Selle loo mõte on muidugi see, et eestlasi on nii vähe. Hiinlaste puhul ei tule säärane küsimus kõne allagi. Aga meil on nii, et ükskõik millises seltskonnas juttu alustada, lõpuks jõuab ikka ühiste tuttavate või isegi sugulasteni välja. Sel puhul meenuvad Juhan Liivi read luuletusest «Sügisene kodu»: «mu tuttavad kõik on minuga ja mina nendega». Esmatasandil mõeldakse siin küll päriskodu (luuletus algab üldtuntud salmiga «Mu armas kodu, väikene, sääl eemal mäe pääl!»), aga see kasvab suuremaks sümboliks. /../

Teadmine, et me oleme viiendast-kuuendast põlvest kõik sugulased või vähemasti hõimlased, võib võõrast muigama panna. Ometi on see haruldane ja tore - omada nii suurt suguseltsi. See on ka midagi turgutavamat kui teadmine, et me kõik põlvneme mõnest tuhandest Aafrika esivanemast, kes sealt sada tuhat aastat tagasi välja rändasid.

Küllap on mitmed meist lõbustatult kogenud välismaalaste hämmeldunud aukartust, kui mainime, et oleme oma presidendiga teretuttavad. Meile endile küll ei tundu, et see oleks midagi väga erakordset (nagu võimalik tutvus Taevapojaga). Isegi oma paljukirutud poliitikast võõrandumise puhul me vahel ei märka, kui lähedal see «võõrandunu» samas siiski on. Kes meist poleks mõne rahvaesindaja või muidu võimutegelase kooli- või kursusevend, tuttav või sugulane, nadu või nääl? /../

Väikeriigi esindaja teab oma maast alati suhteliselt rohkem kui suure maa keskmine kodanik. See puudutab niihästi aega kui ruumi, geograafiat kui ajalugu. Eesti on hoomatav. Viie tunniga on võimalik siin mis tahes suunas piirist piirini jõuda. Nädalaga purjetad läbi rannajoone. Oma riigi käegakatsutavusest tekib ju mõnu! Sõidad Eesti läbi, nagu külastaks oma valdusi. On inimesi, kes iga suvi Eestile tiiru peale teevad. Mõistan neid täielikult. Seejuures näeb, kuidas aastaga on midagi muutunud, ja võib aimata, kuhu asjad suunduvad. Seevastu suurel maal kulged pidestumata, kõik on uus, aga nagu halvas lõpmatuses.

Ma ei tea, mis tunne on näiteks hiinlasel, kui lennukirattad Shanghai või Pekingi maandumisrada riivavad. Enamikul eestlastel tekib Ülemistel magus kojujõudmise kääbikutunne. Muidugi, kui sõita südalinna suunas, siis tunduvad majad kahel pool Tartu maanteed külalikult madalad. Ja harilikult on ilm hall. Aga ikkagi, kodus! Millegipärast arvan, et kui kodu on väga suur ja mitmepalgeline, siis pole ka sinna jõudmise tunne nii fokuseeritud, vaid kipub hajuma. /../

Eesti ajalugu on oma jäädvustatud osas suhteliselt lühike ja väiksemahuline. Ühelt poolt vaadates pole see teadagi pluss, teisalt on eestlasel võimalik oma maa ja rahva minevikku teada üksipulgisemalt kui pika ajalooga rahval.

Sama kehtib teadus- ja spordiloo, kunsti, kirjanduse ning kogu kultuuri kohta. Näiteks eesti kirjandusest on töökal ja suhteliselt kiiresti lugeval inimesel võimalik elu jooksul enam-vähem adekvaatne pilt luua. Ta kannab seda mälus ja näeb, kuidas iga uus tänapäeva kirjandusteos varasemaga seostub. Säärast võimalust pole nii ehedal kujul tema kolleegidel Saksamaal, Ameerikas ega mujal, kus kirjanduse kogumaht on tohutult suurem. Seal peab uurija opereerima teiste lugejate valmismuljetega.

Umbes sarnastel põhjustel on Eestis siiski veel võimalik laiapõhjaline intellektuaal - ülikasulik, aga väljasurev nähtus -, kes teab märgatavalt rohkem kui oma erialast. Sel inimesel on võimalus näha riigi, rahva ja ühiskonna suundumisi terviklikult, pakkuda sünteesi ja visioone. /../

Iga ühiskond ja riik on tervik ning teatavas mõttes teiste riikidega samamõõduline. Neil on ühesugused funktsioonid ja sagedasti ka küllalt sarnane ülesehitus. Meenutan oma üht lemmikparalleeli hiirest ja kaelkirjakust, kelle mõlema kaelas on võrdne arv lülisid. Sama lugu on riikide «kaeltega». Vahel kohtab üleolevat väidet, nagu oleks Eesti sama mis suurlinna linnajagu. See on õige ainult formaalselt, elanike arvu poolest. Kasvõi pindalalt pole ligilähedastki linna olemas (Eestis tuleb iga elaniku kohta 3,4 hektarit). /../

Riik peab definitsioonikohaselt osalema rahvusvahelisel tasandil. Ta peab saatma oma esindajaid paljudesse organisatsioonidesse. Kõikjale Eesti-sugune ei suuda. Suhteliselt, rahvaarvu ja muude ressursside järgi on väiksel alati vaja rohkem pingutada. Ent selles ei puudu ju positiivne külg. Väikses riigis on suhteliselt suuremad võimalused vastavatesse ametitesse saada, kuna ühe elaniku kohta on ameteid rohkem. (Üldse, kui lihtne on Eestis kellekski saada - arvamusliidriks, poliitikuks, mis tahes tegelaseks!) Noorel, kes tahab karjääri teha ja maailma näha, on Eestis lihtsam kui mõnes suurriigis, kus kodune konkurents kõvem ja eelvoorud pikemad. Viimastel kümnenditel on lisandunud ELi tase, proto- või eelriiklikud struktuurid ja külgnevad organisatsioonid. Ja kuigi mõnel pool hoiavad vanad riigid magusamaid kohti endale, on teisal «uute» riikide esindajatele koguni eeliseid. Viimane kehtib ka mitmetes lääne ülikoolides välistudengite vastuvõtmisel. Tegelikult on maailm tõesti eesti noorte ees praegu lahti.

Inimkooslused püüavad oma struktuure tõhustada. Selleks peavad nad pidevalt saama tagasidet. Väikse riigi puhul on tagasiside reeglina tõhusam kui hiidriigis. /../ Mõelgem näiteks meie e-riigile. Kuidas on ikkagi võimalik, et säärane asi õilmitseb pealesunnitud arengupeetusega maal? Muidugi, meil oli kõrge haridustase ja tugevad eestvedajad. Ent ega mõni vana Euroopa maa või Põhja-Ameerika ole ses mõttes ju kehvemad. Aga seal kulgeb kõik aeglasemalt ja ettevaatlikumalt. «Suured» katsetavad uuendusi algul mõnes oma osas (nagu näiteks Hiina oma erimajandustsoone). Ajal, mil inimkond seisab põhimõtteliste muutuste ees peaaegu kõikides valdkondades, on väikesel riigil oht triivima minna, ent ka kiirema kohanemise eelis.

Ikkagi, see suletus, väiksus, mida paratamatult kogeb kodumaale naasmise järel igaüks, kes on viibinud mõnd aega NYs, Londonis, Berliinis või mõnes teises metropolis. See tunne jääb igaveseks ajaks, aga see on praegu tunduvalt väiksem kui vanasti. Tehnoloogia on vahed suuresti taandanud. Ei, ma ei ütle, et provints asuks nüüdsest üksnes inimese hinges. Tehnoloogia ning virtuaalsus ei asenda füüsilisi inimsuhteid - näiteks tunnustusvajaduse mõttes. Mõni kohalik kuulsus ehk tõesti põeb, et teda ei tunta ära maailma kõikides bensiinijaamades. Normaalsele inimesele piisab enesekinnituseks referentsgrupist, rühmast omasugustest, kes jagavad tema väärtushinnanguid ja kelle tunnustus on talle oluline.

Kõiges on kõike, veetilgas peegeldub maailm - see pole triviaalsus ega pealiskaudne lohutus. Isegi kümne tuhande asukaga maakonnakeskuses on olemas suurem osa neidsamu inimsuhteid, mis üleilmseltki. Siinne loomaaed on sama liigirikas, ainult isendeid on igas aedikus vähem. Muidugi võib inimest kannustada Eestist laiemat tegevuspõldu otsima (lisaks rahale) missioonitunne inimkonna suhtes. Ent loosungis «mõtle globaalselt, käitu lokaalselt» on suur iva.

Väikeriigi võlusid on rohkem - kui oskad vaid vaadata. Olen maininud ainult mõnd ilmsemat. Lõpetuseks tulen veel korra Juhan Liivi juurde. Tsiteeritud salmis seoses «armsa väikse koduga mäe peal» kõlavad esimesed read: «Siin olen nõnda vaene ma / ja nõnda rikas ka.» Mulle tundub, et me ajame vahel segi kaks asja: väikse riigi ja vaese riigi. Tegelikult me ju kirumegi vaesust, mitte väiksust. Sest väike, aga rikas oleks ju suurepärane. Võib-olla parim.