Keel, mida internetis kasutatakse, on omapärane süntees suulisest ja kirjalikust kõnest (Crystal, 2001).

Internetikeelt on nimetatud ka kirjutatud kõneks (ingl written speech), st kirjutatakse nii, nagu inimesed räägivad. Mõistet "kirjutatud kõne" saab aga kasutada vaid siis, kui on teada konkreetselt, kes kõneleb.

Alljärgnevalt on esitatud internetikeele kirjeldus, mille aluseks on S. Salla artikkel "Jututuba kui võrgusuhtlusvorm" (2002).

Internetikeelt iseloomustab loobumine elementidest, millel pole teksti tähenduse mõistmise seisukohalt erilist tähtsust.

Trükitud kujul esitatakse vaid mõtte tuum - ja seegi lühendatud kujul. Sellisel viisil tekib väga lakooniline, lausefragmentidest koosnev tekst.

Lugejani jõuab kirjutis, mida ei ole parandatud, ning selles esineb kiirustamisest tekkinud trükivigu. Suulisele tekstile omaselt toimub hinnangu andmine ja teksti parandamine tavaliselt alles pärast teate edastamist.

Parandatakse üksnes selliseid kirjavigu, mis on tekstist arusaamiseks vältimatud. Juhul, kui üks suhtlejatest märkab enne oma teksti saatmist teadet, mis muudab tema teksti mõttetuks, jätab ta selle võimalusel edastamata või parandab seda tagantjärele.

Ühelt poolt kasutatakse kirjalikus tekstis suulisele suhtlusele omaseid nähtusi:

• kõne katkestusi, funktsionaalseid häälitsusi;
• pragmaatilisi partikleid, sõnade kokkusulamist;
• suulise keelekasutuse lühendvorme.

Teiselt poolt kasutatakse vestluse kirjaliku vormiga kaasnevaid võimalusi:

• teate saatmist osade kaupa;
• kirjalühendeid, numbreid jm.

Internetikeel ongi unikaalne nähtus - kõiki eespool nimetatud võimalusi ei kasutata alati ja igal pool, vaid sõltuvalt situatsioonist. See nõuab oskusi, mis tekivad vaid kogemusega.