Ükski elav keel ei ole homogeenne.

Eri situatsioonides, eri kaasvestlejatega, eri paikades on keelekasutus paratamatult erinev.

Seega võime rääkida erinevatest keelekujudest, mida nimetatakse ka allkeelteks. Allkeelte arv, kujunemine ja omavahelised suhted sõltuvad konkreetse ühiskonna sotsiokultuurilistest iseärasusest, hoiakutest, üldisest keelesituatsioonist jms.

Termin „allkeel" ei tähista keelekujude hierarhilisi suhteid, vaid nende rohkust.
Allkeelte vahel pole järske piire, üleminekud on sujuvad.

Osa keelevorme on kasutusel praktiliselt kõigil eesti keele kasutajatel.

Selliseid allkeeli nimetame ühiskeelseteks allkeelteks.

Osa allkeeli on kasutusel ainult teatud inimrühmades. Selliseid allkeeli nimetame murreteks.

Murre ehk dialekt on kindlate korduvate joontega allkeel, mis seostub kindla inimrühmaga.

Kust murrete erinevused tulevad?

Esimene vastus on: suhtlemisest ja mittesuhtlemisest.

Omavahel tihedalt suhtlevate inimeste keel sarnastub, inimesed võtavad üksteiselt sõnu ja grammatilisi vorme üle. Omavahel väga harva suhtlevate inimeste keelekasutus ei sarnastu samal moel. Näiteks on meie keel sarnane sõprade, töökaaslaste, elukaaslaste keelega. Aga see võib erineda tugevalt meie sugulaste keelest, kes elavad teises Eesti otsas ja kellega me suhtleme korra aastas.

Teine mõjur on rühmakuuluvus. Me osutame keelega üksteisele seda, et me kuulume samasse rühma. Kõige selgem on see mõne kambaslängi puhul, aga ka nt haritud inimene osutab oma kuulumist haritute hulka ning naised ja mehed märgivad oma kuulumist naiste ja meeste hulka.

Kolmas mõjur on prestiiž. Me võtame kergesti üle nende inimeste keele, kes on meie jaoks prestiižsed samamoodi nagu me imiteerime oma iidolite rõivastust või soengut. Sellised iidolid võivad olla oma klassi liidrid, aga võivad olla ka hoopis mujal. Nii võib inimene üle võtta mõne popiidoli kõnepruuki. Aga laiemalt vaadates võtavad sotsiaalselt madalamad kihid üle sotsiaalselt kõrgemate kihtide keelt.