Kui Parzival tuli Gralsburgi, võeti teda vastu suure rõõmu ja lahkusega. Tal lasti ennast pesta ja anti puhtad peoriided selga. Alati, kui võõrad lossile lähenesid ja vahimees tornis nende saabumist kuulutas, ratsutas lossi peremees neile vastu, naised ootasid külalist väraval või õuel. Seal öeldi talle tere tulemast ja pakuti tervisejooki, esimest kosutust peale enamasti pikka ja tolmust teed. Kui külalised olid ennast pesnud, kutsuti nad lauda. Ka noorele Helmbrechtile, kes pärast aastast metsikut rüütlielu oma vanematele külla tuli, ruttasid vanemad ja õed-vennad vastu teda tervitama. Sulane, kes tõi teate poja saabumisest, sai tasuks raha, nagu luuletaja kinnitab.

Möödunud sajanditel polnud nii palju ja nii suuri linnu nagu tänapäeval, ka külad olid väiksemad ning neid oli palju vähem. Praegu saab ühest asulast teise jalgratta, rongi või autoga üsna kiiresti. Vanasti pidi päevade kaupa rändama või ratsutama, enne kui jõuti järgmisesse asustatud punkti. Kuna võõraid käis seetõttu harva, võeti neid vastu seda suurema südamlikkusega. Külalised tõid vaheldust üksluisesse ellu. Saadi teada, mis mujal on juhtunud. Külalised olid tol ajal justkui ajalehtede, raadio ja televisiooni asendajad. Harva olid küllatulijaiks onu, tädi või vanavanemad - need elasid tavaliselt samas külas. Enamasti olid külalisteks võõrad, kes olid läbisõidul teistesse linnadesse, või agendid, kes pidid kaupmeestele teateid hankima. Võõra käest küsiti, kust ta tuleb, mis kavatsustega ja eesmärkidega ta reisib ning kuhu ta edasi läheb. Nii tehti omavahel tutvust. Taheti ju ometi teada saada, kellega on tegemist.