Inimeste kohtumisel on tervitamine esimeseks sõbralikkuse ja lugupidamise avalduseks. Maailmas on väga palju erinevaid tervitamise viise, alates formaalsest ja külmast noogutamisest ja sõjaväelikust käe kõrva äärde tõstmisest ning lõpetades mitmekordsete põsesuudlustega lõunapoolsete rahvaste juures, reveransi ja kniksuga kuningakodade etiketinõuetes ning põlvitamisega religioossete tavade kohaselt.
Enamik rahvaid ja kultuure aktsepteerib siiski ka kättpidi tervitamist.
Kombeks on ulatada tervituseks käsi, tervitada noogutades või kummardades ning paljastada pea; lõunapoolsetel rahvastel on alles ka põsesuudluse tava. Teatud olukorras on sobiv ka käesuudlemine. Kuna tavaliselt on tervitamine esimene ja viimane füüsiline kontakt kahe inimese kohtumisel, kannab see formaalne žest üsna palju informatsiooni ning mõjutab otseselt või kaudselt ühe inimese suhtumist teisesse.
Kättpidi tervitades, noogutades või kummardades vaadatakse teineteisele alati silma. Näoilme peaks olema lahke ja sõbralik. Mees tervitab kerge kummardusega, naine peanoogutusega. Väga noored inimesed teevad tervitamisel vanemate inimeste ees sügavama kummarduse.