Aegade jooksul on tervitamiskombed paljuski muutunud ja lihtsustunud.
Soe käepigistus, mis on alguse saanud ammustest aegadest, on jäänud ja jääb ka edaspidi kõige levinumaks tervitamisviisiks.
"Juba vanal ajal nõuti, et mees tervitamisel oma parema käe ette näitaks.
Kes kätt selja taga hoidis või seda mõnel muul moel peitis, sellel polnud kindlasti häid kavatsusi.
Rüütlite ajal oli see komme seotud rüütlite kahevõitlusega. Parem käsi oli mõõgakäsi, millega võideldi. Kui vastased tahtsid rahulikul teel asju arutada, siis näitasid nad ette oma parema käe, kus polnud relva. Ettesirutatud parema käega ratsutasid nad teineteisele vastu ja andsid kätt. Kuni läbirääkimised polnud lõppenud, ei lasknud nad käsi lahti. Nii ei saanud kumbki ootamatult mõõka haarata ja üllatanud vastase üle võitu saavutada. Nõudmine, et käed tuleb avalikult ette näidata, elab edasi kombes käed taskust võtta, kui me üksteisega räägime või üksteist tervitame. Sageli kuulusid rüütlite relvastusse ka kindad. Need pidid käsi kaitsma vastase löökide eest. Nagu kõik teisedki relvastuse osad, polnud needki kuigi mugavad. Peale selle olid raudkindad üsna jäigad. Need võeti käest, et vastasele läbirääkimisel kätt ulatada. Võib-olla sellest ongi tulnud tänini püsima jäänud nõue, et paremast käest tuleb tervitamisel kinnas ära võtta. Ja kuna keskajal daamid omavahel ei võidelnud, vähemalt mitte mõõga ja piigiga, siis ei kandnud nemad ka soomuskindaid. Seepärast pole naistel vaja ka tänapäeval tervitamisel kinnast käest võtta."
R. Dänhardt

Kõige kindlam ja levinum tervitamisviis, mida ametlikus suhtlemises kasutatakse, on järgnev: tõuske püsti, vaadake silma, naeratage, öelge tutvustuseks oma nimi (kas ees- ja perekonnanimi või ainult eesnimi, sõltuvalt olukorrast), ulatage oma parem käsi.
Tänapäeval on kätlemine muutunud üheks kõige levinumaks tervitusviisiks üle maailma ja ületab oma populaarsuselt tunduvalt samuti kasutatava suudlemise ja kummardamise, rääkimata ninade teineteise vastu hõõrumisest, mis on kombeks eskimotel ja maooridel.
Eri kultuuride puhul tuleb end eelnevalt kurssi viia teise poole kommete ja tavadega, et mitte eksida ja teisest rahvusest inimest solvata.
Nii peaksite teadma, et moslemi naised ja mehed ei puuduta ega suru kätt (kui just naine pole väga läänestunud), nii et mõistlik oleks lasta naisel alati esimesena käsi ulatada. Jaapani kultuur välistab samuti tervitamisel puudutamise, kuid tänapäeval on jaapanlased läänemaailma inimeste pärast viisakalt kasutusele võtnud ka käesurumise rituaali. Aga ärge siis pahandage, kui nende käepigistus on äärmiselt lõtv ja pehme, see ei tähenda ebasiirust.
Enamiku Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riikide kultuuridele on omane, et tervitamisel kummardatakse ja ulatatakse ka visiitkaart. Tais asetavad inimesed tervitades mõlemad peopesad rinna kõrgusel kokku, kummardavad ja naeratavad, sellega näitavad nad üles suurt austust teie vastu.

KES TERVITAB ESIMESENA?

Üldjuhul kehtib tervitamisel komme, et noorem inimene tervitab esimesena vanemat, mees naist ja alluv ülemat.
NOOREM - VANEM
MEES - NAINE
ALLUV - ÜLEM

 

KÄEPIGISTUS

Käe ulatab vastupidiselt esimesena vanem nooremale, naine mehele
ja ülemus alluvale.

NOOREM VANEM
MEES NAINE
ALLUV ÜLEM

Käepigistus võiks olla mõõdukalt tugev, mitte liiga jõuline ega ka nõrk. Tihtipeale ulatavad just daamid tervitusel liialt jõuetu ja lõdva käe. See paneb tervitaja ebamugavasse olukorda. Kättpidi tervitades tõusevad mehed alati püsti, hoolimata vanusest. Klassikalise etiketi järgi peaksid naised püsti tõusma või end pisut kergitama juhul, kui nad tervitavad omavanuseid või endast vanemaid naisi. Mehi tervitades ei peaks naine tõusma, erandiks on väga eakate härrade tervitamine või ametialane suhtlemine ülemusega.
Tänapäev on teinud pisut korrektuure, viisakas ja teisi austav naine tõuseb tervitades samuti püsti. See näitab head kasvatust ja lugupidavat suhtumist inimesse, keda tervitatakse. Vanemas eas daamid võivad siiski istuma jääda. Otsuse teeb naine ise.
Tervituseks ulatatud käsi tuleks alati vastu võtta, muidu võite teist poolt solvata. Erand tehakse daamidele, kes võivad teatud olukordades vabandada ja kätlemisest keelduda. Nii näiteks võib naine keelduda kättpidi tervitamast alkoholi- või narkojoobes isikut ja meest, kes on konkreetset naist sõnade või tegudega solvanud.
Kätlemisel võtavad mehed alati kindad käest, naised võivad tervitada ka kinnastatud käega. Kui kannate talvisel ajal labakindaid, võiksite need tervitamise hetkeks siiski käest võtta.
Abielupaaride kohtumisel tervitavad naised omavahel kättpidi ja sama teevad ka mehed. Seejärel kätlevad naised meestega. Kindlasti tuleks hoiduda käte ristamisest.
Kui kohtutakse inimesega, kellega ollakse varem tutvunud, kuid kelle nime ei mäletata, on viisakas ligineda, öelda oma nimi ning suruda kätt. Häid kombeid tundev inimene tervitab vastu ja ütleb samuti oma nime, nõnda on lahendatud veidi piinlik ma-olen-unustanud-teie-nime-probleem.
Kui tegemist on mitteametliku vastuvõtu või perepeoga, tervitatakse esimesena perenaist ja seejärel peremeest. Kättpidi võib tervitada ka kõiki külalisi, kuid see pole kohustuslik. Ametlikul vastuvõtul tervitavad peoperemees ja -perenaine kättpidi kõiki külalisi. Peo kulgedes võite omal vabal valikul tervitada ja tutvuda erinevate inimestega külaliste hulgast.
Ärietiketis kehtivad pisut teised reeglid kui igapäevaelus. Olulist rolli mängib ettevõttesisene hierarhia. Kui eraelus kohtub viiekümnendates aastates naine kolmekümnese mehega, on daam see isik, kes ulatab tervitamiseks esimesena käe. Kui kohtumine toimub aga ettevõtte ruumides ja kokku saavad kolmekümnene meesülemus ning viiekümnene naissoost alluv, siis ootab naine, kuni ülemus talle käe ulatab.
Klientidega suheldes peaksid teenindustöötajad, kes on nooremad kui nende kliendid, olema tähelepanelikud ja mõistvad. Enamasti on vanemad inimesed saanud traditsioonilise kasvatuse ja eeldavad, et nad otsustavad ise, kellele ja millal oma terekäe ulatavad. Kuid mõnikord on klienditeenindaja sõbralik terekäsi just see, mis sulatab kõhkleva ja nõutu kliendi südame.
Kui äripartnerid tunnevad teineteist kaua ja isiklikult, võivad nad teineteist ka pisut privaatsemalt tervitada. Ametlikel ärikohtumistel ja konverentsidel on liialt isiklik tervitusviis aga sobimatu.
Kui külaline siseneb töökabinetti, tõuseb mees teretamiseks alati toolilt püsti. Ka siis, kui sisenejaks on meesterahvas. Naine võib üldjuhul istuma jääda, kuid kui sisenejaks on eakam meeste- või naisterahvas, on kena, kui püsti tõuseb ka naine.
Rahvarohketes kohtades võib alati tervitada kerge peanoogutusega.Peakatet ei võta naine tervitamisel kunagi peast. Mehed kergitavad kaabut, kuid ei võta peast peakatet, mida on raske pähe tagasi panna. Rahvarõivaste juurde kuuluvat kübarat võiks meesterahvas samuti kergitada. Sõjaväelase vormimütsi ei kergitata.