Käest taskust välja
Mõnel on harjumus käed sügavale taskusse toppida.
See ei sobi hea
käitumisega kokku. Igaks juhuks võetakse käed aegsasti taskust
välja, kui on oodata
tutvustamist. Sellel harjumusel on sügavam tagamõte. Juba vanal ajal
nõuti, et mees oma
parema käe ette näitaks. Kes kätt selja taga hoidis või seda mõnel
muul kombel
peitis, sellel polnud kindlasti häid kavatsusi.
Rüütlite ajal oli see komme seotud rüütlite kahevõitlusega. Parem käsi oli mõõgakäsi, millega võideldi. Kui vastased tahtsid rahulikul teel asju arutada, siis näitasid nad ette oma parema käe, kus polnud relva. Ettesirutatud parema käega ratsutasid nad teineteisele vastu ja andsid kätt. Kuni läbirääkimised polnud lõppenud, ei lasknud nad käsi lahti. Nii ei saanud kumbki ootamatult mõõka haarata ja üllatunud vastase üle võitu saavutada.
Nii ongi välja arenenud nõudmine, et käed tuleb avalikult ette näidata. See elab edasi kombes käed taskust võtta, kui me üksteisega räägime või üksteist tervitame.
Sageli kuulusid rüütlite relvastusse ka kindad.
Need pidid käsi
kaitsma vastase löökide eest. Nagu kõik teisedki relvastuse osad,
polnud needki kuigi
mugavad. Peale selle olid raudkindad üsna jäigad. Need võeti käest,
et vastasele
läbirääkimisel kätt ulatada. Võib-olla sellest ongi tulnud tänini
püsima jäänud
nõue, et paremast käest tuleb tervitamisel kinnas ära võtta. Ja kuna
keskajal daamid
omavahel ei võidelnud, vähemalt mitte mõõga ja piigiga, siis ei
kandnud nemad ka
soomuskindaid. Seepärast pole naistel vaja ka tänapäeval
tervitamisel kinnast käest
võtta.