Muistsed inkad kasutasid arvepidamise lihtsustamiseks guipusid (ketšua keeles tähendab see sõlme). Guipu koosnes jämedamast peanöörist ja kuni saajast selle küljes rippuvast erivärvilisest peenemast nöörist (nöörid olid tavaliselt riputatud värvide järgi). Arvestust peeti kümnendsüsteemi alusel.

Sõlmede arv ja paigutus tähistasid eri koguseid. Ei ole päriselt teada, kuidas kipusid kasutati, kuid nende abil sai fikseerida üpris suuri arve. Ajaloost on teada, et hispaania vallutajad tapsid eksikombel guipusid omanud „raamatupidajad”, arvates, et tegu on preestritega. „Raamatupidajate” ja andmebaasi kaotus oli teiste seas üheks põhjuseks, miks inkade riik kokku varises. Samamoodi on kasutatud arvutamise abivahenditeks kivikesi, pulki ja muid käepäraseid abivahendeid

 

Umbes 4600 aastat tagasi leiutati Hiinas kuulikestega arvelaud, mida kutsuti suan-pan ja mis Jaapanis kandis nimetust soroban. See oli viiendsüsteemil põhinev arvelaud, mida kasutati veel hiljuti Kaug-Idas. Hiinlaste ja jaapanlaste leiutis oli muinaskreeklastel tuntud kui abax ja roomlastel abacus (arvelaud).

Tänapäeva arvelaua eelkäijat tunti Venemaal XVI sajandist. Sellega oli võimali sooritada nelja aritmeetilist tehet täisarvude ja harilike murdudega. Tänapäeva kuju omandas arvelaud XVIII sajandil seoses araabia numbrite ulatusliku kasutuselevõtuga.

 

XVII sajandi esimene pool tähistab vana keskaegse Euroopa ühiskonna arenemise lõppfaasi. Algas täppisteaduste, mehhaanika, füüsika ja matemaatika suurte saavutuste ajajärk. Kiiresti hakkas arenema teadus. Tähelepanuväärne areng toimus ka arvutusvahendite arengu ja nende raamatupidamises ja rahanduses rakendamise osas.

 

Šoti matemaatik John Napier (Neper) (1550-1617) avaldas 1614.a. esimesed logaritmitabelid ja konstrueeris arvutuslükati, kuid teostuseni ei jõudnud.

Ideele, kuidas skaala abil saab korrutada ja jagada, tuli inglise matemaatik ja astronoom Edmund Gunter (1581-1626), kes leiutas mitmeid mõõteriistu, sh, arvutuslükati. Tema lükati koosnes ühestainsast skaalast, millega arvutamisel võeti abiks mõõtsirkel. Lükati keel leiutati 1654. aastal. Esimesed lükatid olid valmistatud puidust, elevandiluust või messingist. Arvutuslükati oli sel ajastul üks tõhusamaid arvutusvahendeid.

Sakslane Wilhelm Schikardt (1592-1635), Tübingeni ülikooli astronoomiaprofessor, avastas „kolumbuse muna” – mehaanilise aritmomeetri ja konstrueeris selle 1632. aastal. Peale leiutaja surma tema konstrueeritud aritmomeeter unustati, kuid sellest on siiani säilinud kirjeldus.

Kuulus prantsuse matemaatik, füüsik ja filosoof Blaise Pascal (1623-1662), soovides kergendada oma osa, finantsintendandi tööd, leiutas arvutus mehhanismi, mida peetakse esimeseks digitaalarvutusmasinaks. See võimaldas arve liita ja lahutada ning omas seadiseid ülekanneteks ühelt arvukohalt teisele. Töö ise oli vaevarikas ja nõudis mitu aastat pingutusi – tuli ju kõik vajalikud arvutiosad valmis teha käsitsi. Masinas oli mitu ajamite ja kettidega ühendatud hammasratast. Masin, mille pikkus oli 36, laius 13 ja kõrgus 9 sentimeetrit, sai valmis 1645 (mõningail andmeil 1641, 1642 või 1644) aastal. Oma looja järgi anti talle nimeks Pascaline. Selliseid masinaid valmistati kokku 4. Sisuliselt leiutas Pascal aritmomeetri uuesti.

Tuleb veel märkida, et Pascal oli koos Pierre Fermat`ga ka tõenäosusteooria rajajaid ja püüdsid luua teoreetilist alust väga populaarsete hasartmängude, peaasjalikult ruleti, täringu- ja kaardimängu korraldamisel tekkivate probleemide lahendamiseks.

Saksa filosoof, biolood, ajaloolane, matemaatik ja entsüklopeediliste teadmistega õpetlane Gottfried Wilhelm Leibniz lõi sõltumatult diferentsiaal- ja integraalarvutuse ja võttis kasutusele mitu matemaatilist sümbolit (korrutus ja jagamispunktid, diferentsiaali- ja integraalimärgid. Ta täiustas ka aritmomeetit, mis oli kasutusel veel XX sajandil. Teda peetakse ka matemaatilise loogika rajajaks. Mõned peavad teda koos Newtoniga ka matemaatilise analüüsi rajajaks. Vanadest hiina dokumentidest leidis ta teateid kahendsüsteemi kohta, milles kõiki arve kujundatakse ainult 0 ja 1 abil. See on nn binaarkood, mis moodustab arvutikeelte põhialuse. Lebniz soovitas kahendsüsteemi kasutada juba 1703. aastal

1709. aastal tuli itaallane Giovanni Poleni, kes konstrueeris nn aritmeetikamasina. Ta jättis ära käsitsi käitamise vändad ja kangid ning pani masina liikuma mehaaniliselt nööri otsas rippuva pommi abil, mis omakorda pani pöörlema trumli. Masin sooritas mehaaniliselt terve rea operaatori poolt ettenähtud tehteid ja rakendati seega esmakordselt arvutuste programmeerimise printsiipe.. Praktiliselt oli masinale vaja ette anda ülesanne ja seejärel jäi üle ainult tulemust oodata.

 

 

 

Sellel Poleni ideel põhinebki tänapäeva elektronarvutustehnika ja automatiseerimisprotsessid. Ka seda arvutit ei hakatud hulgi valmistama tema kohmakuse ja arvestuste keerukuse tõttu.
Seejärel saabus raalide ja tänapäeval tuntud ja igapäevaselt raamatupidamises kasutatavatelauarvutite ajastu....