Arvestuse tekkimise tingis majanduse jätkuv areng ja majandusprotsesside muutumine keerulisemaks. Arvatakse, et Vana – Hiinas kujunes algeline arvestussüsteem välja juba 8000 aastat tagasi. On teada, et mitmesugustel materiaalsetel infokandjatel (kivisse raiutuna, puusse lõigatuna, liivale joonistatud või savist majaseinale kraabituna jms.) on peetud arvestust aastasadu.

Majanduselu, kirjaoskuse ja matemaatika areng tingisid spetsiaalse arvestustöötaja kutse tekkimise. Esimesed arvestustöötajaid ettevalmistavad erikoolid olid Vana-Egiptuses ja Mesopotaamias. Egiptuse koolides õpetati rahandusametnikke ja Mesopotaamia koolides preestreid, väidetavalt on seal õpetust saanud ka esimesed naisarvepidajad. Rahvas nimetas neid inimesteks, kes oskavad „lugeda, kirjutada ja nõiduda“.

Teadaolevalt on kasutatud koos esimeste kaubandusoperatsioonide toimumisega arvepidamise vahenditena mitmesuguseid "tehnilisi abivahendeid" - puu- või luukillud, sõrmed ja varbad, peruulased kasutasid nööride süsteemi, mida nimetati guipuks ja millega sai arvutada päris suuri arve.

Kaubandustehingute arvu kasvades seni süsteemitu arvepidamine hakkas võtma järjest rohkem süsteemse arvepidamise kuju. Esimesed "kronoloogilised registrid" on avastatud Vana-Egiptuses papüürusel, Vana-Kreekas olid registiteks nahk, lõuend, vahatahvlid, vaskplaadid, Vana - Indias olid registriteks nn. kruusid, milles olid "algdokumendid". Omapärasteks "arvutuspulkadeks" peetakse indiaanlaste püha sambaid.

Arvepidamine erinevates regioonides oli erineval tasemel ja olenes hetke majanduslikust olukorrast ja kaubanduse intensiivsusest. Näiteks babülloonlaste arvepidamine oli tunduvalt kaugemale arenenud, kui naaberregioonidel. Babülooniast on leitud ka vanim raamatupidamisregulatsioon, mis seadis tingimuseks arvestuse pidamise valitsejatele ja kaupmeestele.

Arvepidamise edasiarenedes võeti kasutusele arveraamatud, mis koosnesid erinevatest tulpadest erinevateks otstarveteks. Isegi sel ajal osati kajastada sularaha- ja krediidimüügitehinguid eraldi, peaaegu nagu tänapäeval. Kasutusel olid nii personaalsed kontod, kui ka kontod, mis olid seotud kaubaliikidega, sissetulekutega ja kulutustega. Samuti olid eraldi kulukontod palga, rendi ja maksude jaoks. Peeti arvestust veel intresside, vilja karja jms. kohta. Aasta lõpul selgitati välja majandustehingute kasumid ja kahjumid. Koostati midagi bilansi taolist, mis täitis küll enamasti kontrolli funktsiooni.

Ajaloost ei ole teada fakte, et arvepidamist oleks õpitud enamarenenud arvepidamisega rahvastelt. Nähtavasti arendas iga rahvus oma arvepidamise süsteemi ise, malli võeti ainult üksikute valdkondade osas.

Arvatakse, et esimesed kviitungid olid algelised joonistused teatava arvu joontega, mis olid joonistatud majaseintele ja millega tähistati näiteks tasutud saagi kogust. Sellised joonised olid kviitungi primitiivseks vormiks.

Uuele tasandile arenes raamatupidamine siis, kui võeti kasutusele mündid. Alates sellest ajast oli võimalik üles kirjutada kogu omand, mitte ainult koguseliselt, vaid ka väärtuseliselt.

Järgnevate sajandite jooksul arenes arvepidamisest üksnes tehingute registreerimise pool, kuni jõuti arvepiddamises olulise tähiseni s.o. kahekordne kirjendamine. Siit alates hakkas toimima ka kontrollifunktsioon.

Teerajajateks kahekordse kirjendamise alal on olnud Raymond de Rooveri kirjeldatud bilanss, mis koosnes 12 leheküljest, 110-st nimetusest varade poolel ja ligi 60-st nimetusest kohustuste poolel. Hämmastav on veel see, et bilanss sarnaneb väga paljus tänapäeva bilansiga. Kõige parem on jälgida üleminekut kahekordsele kirjendamisele uurides omaaegse kuulsa, ühe selle ajastu rikkama kaupmehe –pankuri Francesco di Marco Datini (ca 1335-1410) arvepidamist. Kui esialgu kasutas ta ühekordset kirjendamist, kus deebetkontod olid eespool ja kreeditkontod tagapool. Hiljem hakkas ta kasutama kahekordset kirjendamist.

Üheks kõige tuntumaks ja raamatupidamise ajalooliseks pärandiks on Luca Pacioli (u.1445-1509) poolt avaldatud tema põhiteos „Kahekordse kirjendamise traktaat". Luca Pacioli oli tuntud õppejõud, matemaatik, kirjanik, õpetlane ja rändur. See teos sisaldab väga põhjalikke ning üksikasjalikke teoreetilisi seletusi ja praktilisi näiteid. Traktaati peeti nii fundamentaalseks ja seda tõlgiti saksa, böömi, vene, taani ja inglise keelde. See raamatupidamissüsteem sai nimeks „itaalia meetod”. Ei ole tõendeid, et Pacioli pretendeeris kahekordse kirjendamise leiutamisele, vaid väitis, et järgis tol ajal Veneetsias kõige levinumat meetodit. Pacioli traktaat on olnud vundamendiks, millele baseeruvad praktiliselt kõik raamatupidamise kahekordset kirjendamise meetodit puudutavad kirjutised.

 

Tänapäeval võimegi rääkida järgmistest raamatupidamise süsteemidest:

1. Itaalia süsteem. Arvestust peeti kahes põhiraamatus. Kõik muudatused majandusüksuse varades kirjutati esiteks päevaraamatusse, seejärel pearaamatusse. Kindlaksmääratud ajal tehti kokkuvõtted ja toodi välja lõppseisud. Süsteemi arenedes hakati detailiseerima arvestuse pidamiseks kasutama mitmeid abiraamatuid, millede kokkuvõtteid võrreldi pearaamatu andmetega.
2. Saksa süsteem. Koosnes kassapäevaraamatust, mittekassaoperatsioonide päevaraamatust ja pearaamatust. Süsteemi väljaarendamise aluseks oli vajadus võimaldada mitmel inimesel üheaegselt päevaraamatut pidada. Muudatuste registreerimine majandusüksuse varades jagati kahte ossa – muutused raha eest ja muudatused võlgu või mitte raha eest. Pearaamatusse võis sissekandeid teha kas iga päev või teatud aja järel, nädala, kuu jne kaupa.
3. Prantsuse-inglise süsteem. Koosnes ostmise päevaraamatust, müümise päevaraamatust, muude muutmiste päevaraamatust ja pearaamatust.. Süsteem erines saksa süsteemist selle poolest, et majandustehingute kronoloogiliseks registreerimiseks kasutati mitut žurnaali, kus igas neist kajastati kindlat ühelaadsete tehingute rühma. Niisugune süsteem võimaldas ulatuslikumat tööjaotust ja madalama kvalifikatsiooniga töötajate kasutamist, sest ühelaadsete tehingute kandmiseks kindlatesse žurnaalidesse ei olnud vaja tunda kõiki raamatupidamise reegleid.
4. Ameerika süsteem. Koosnes päevaraamatust ja pearaamatust. Iseärasuseks oli asjaolu, et kahe põhiraamatu asemel võeti kasutusele üks põhiraamat, kus igal leheküljel oli kaks osa – üks päevaraamatu ja teine pearaamatu jaoks. See süsteem nõudis tingimata abiraamatute pidamist. See süsteem sobis väikestele, suhteliselt püsiva tehingute ringiga ettevõtetele.

Kõigi eelpoolnimetatud nelja süsteemi puhul kasutati pearaamatu andmeid käibeandmiku ja bilansi koostamiseks.

Eri raamatupidamise süsteemide ajalooline areng on jõudnud kaasaegsete raamatupidamissüsteemideni. Kasutusele võetud raamatupidamise süsteem on alati välja valitud põhimõttel, et võimalikult väikese vaevaga ja kulutustega saada selge ülevaade majandusüksuse varadest ja tegevustest.

Raamatupidamise praktikas on olnud kasutusel nii ühekordne kui ka kahekordne raamatupidamise süsteem. Ekslik on arvata, et kahekordne süsteem arenes välja ühekordsest raamatupidamise süsteemist. Hoopis raamat ühekordse raamatupidamise süsteemi kohta ilmus kolm aastasada pärast Pacioli traktaati.

Vahe ühekordse ja kahekordse raamatupidamise süsteemi vahel on kapitali ja tulemuste väljaselgitamise viisis ja korras. Kahekordset raamatupidamise süsteemi kasutades on tagatud arvestusandmete sisemine kontroll, samuti saab lihtsalt selgitada majandustegevuse lõpptulemuse.