Muhu vanema naisekostüümi juurde kuulusid kuni 20 cm laia linase fileealasega käised, mida eesti rahvariide esimese põhjaliku käsitluse autor I. Manninen nimetab eesti käiste hulgas kõige toredamateks. 19. sajandi lõpus hakati kasutama kraeäärte, särgiesise ja varrukaotste kaunistamiseks nii poe- kui ka heegelpitsi. Heegelpits valmistati linasest või puuvillasest niidist. Hiljem hakati tegema mitmevärvilisi pitse, mille puhul ei olnud välistatud ka villase lõnga kasutamine. Mitmevärvilisi pitsmotiive kasutati põllede kaunistamiseks. Seeliku alumine osa oli tavaliselt valge pitsiga kaunistatud. Omaette teema on lühikest aega moes olnud heegeldatud mitmevärvilised ja valged põlled. Muhu riiete juures on sageli kasutatud ka paelpitsi, kus pits on heegeldatud vingu (siksakpaela) külge.

20. sajandi algul hakati Muhuski viljelema rišeljöötehnikat. Pärast I Maailmasõda kanti kollase seeliku juurde poepitsist põlle.