On teada, et heegeldamine kui tehnika hakkas Eesti alal laiemalt levima alles 19. sajandi keskel, arvatavalt baltisakslaste vahendusel. Ehkki heegeldusoskusest Hiiumaal on üksikteateid ka 19. sajandi keskpaigast, näib suurem osa tänaseni säilinud pitsilistest rahvarõivakomplektidest pärinevat 1880.-90. aastaist. Ometi on heegelpitside jõudmine kahe sajandi tagusesse talupojarõivastusse Eestis kaunis haruldane. Tolleaegsed pitsid on valmistatud väga peenest niidist ja ka peenikese heegelnõelaga, mistõttu tulemus on erakordselt filigraanne. Sellised pitsid kuuluvad valdavalt õhukesest kalingurist ehk puuvillariidest käiste ja põllede juurde. Vanemaid heegelpitse iseloomustab niiöelda silma tagantvõtmine ja ühe pikirea kaupa heegeldamine koos niidi katkestamisega. Nõnda jääb tulemus kaunilt reljeefse pinnaga. Heegelpitsilisi põlli ja käiseid, sealhulgas ka linaseid, hakkasid esimestena valmistama Pühalepa ja Reigi kihelkonna naispere esindajad. Pühalepa rõivakomplektid muutusid sedavõrd pitsilisteks, et põlledel võib leida koguni 5-6 pitsi ehk kirja ning käistel on vahe- ja äärepitsid nii pihaosal kui krael. Iseloomulikuks tunnuseks Pühalepa riietele on ka eri mustritega pitside kasutamine ühes komplektis. Põlledel esineb tavapitside kõrval veel rombikujulisi motiive. Pühalepa pitsid on muudest heegelpitsidest üksjagu erinevad, kuid teatud mustrisarnasuse tõttu kirivöödega võiks neid pidada kohalikuks loominguks. Pikad õhksilmustest ketiread muutsid pitsid õhulisteks, kuid kergesti rebenevaiks. Just seetõttu on vanemate pitside otsad heegeldatud tavamustriga võrreldes tihedama pinnana.

Saare põhjapoolne osa kuulus tollal kõik mõisnikele Ungern-Sternbergidele. Piirkonna keskele jäi ka kiirestikasvav Kärdla, kus rahvariidekandmine ulatusliku vabrikutööl käimise tõttu mõnevõrra kiiremini taandus kui mujal Hiiumaal. Teadupoolest hindasid ka mõisnikud hiiu naisteriiete ilu ning mälestuste kohaselt telliti Hiiu Pühalepa rõivakomplekt Ungern-Sternbergide vahendusel isegi vene keisrinnale.