Pits on aukudest koosnevate kirjadega tekstiil, valmistatud pulkadega kududes (niplates, lautides, klöpeldades), sõlmides, õmmeldes, heegeldades või varrastades. Pitse tarvitati eriti ääreilustisteks tanudel, käistel, põlledel jne.(H. Kurrik "Eesti pitsid" ERM V aastaraamat, 1931)

Tehniliselt on pits tekkinud kangaääre kinnitamisest ja on lõpuks arenenud iseseisvaks riideääre ilustiseks. Kinnitamine sünnib kas õmmeldud palistise teel või vabalt rippuvate lõimelõngade sõlmimise abil. Palistisest arenesid pilu ja nõelpits, sõlmitud narmastest seevastu aga niplis. (H. Kurrik "Eesti pitsid" ERM V aastaraamat, 1931)

Valmistamisviiside järgi võib eesti pitse jaotada järgmistesse rühmadesse:

sõlmpitsid; võrkpitsid; nõelapitsid; niplispitsid; vardapitsid; heegelpitsid, tüllpitsid

Vanemateks pitsivalmistamise tehnikateks Eestis tuleb pidada sõlm-, nõela-, võrk- ja niplistehnikat. ERM-i kogudes on kõige arvukamalt esindatud niplispitsid (K. Konsin, Eesti pitsid. Tallinn 1967).

Eesti Rahva Muuseumis esinevaid pitse jaotatakse kahte põhi rühma:

• pitsid, mis koostatakse kõrvuti rippuvaist niitidest nagu sõlmpits ja niplis;
• pitsid, mis kootakse ühe läbijooksva niidiga ribade kaupa mitmesuguses tehnikas, nagu võrkpits, kasetohu peale õmmeldud pits, heegeldatud ja varrastel kootud pits.

Juba sajandeid tagasi kaunistasid vaesunud aadlidaamid osavalt oma vanu, kantud kleite ja kübaraid uue pitspaelaga, et värske välimusega taas seltskonnas ringi liikuda. Ega meie oma talutüdrukudki siniverelistele pitsikandmises alla jäänud: pits kaunistab Eesti rahvarõivaid alates 17. sajandist.

Pitsivalmistamise kunst ning mustrid on liikunud ühelt maalt teise - nii pole päris Eesti oma pitsi olemas. Ikka on laenatud natuke ühelt ja näpatud teiselt maalt ja rahvalt. Oma jälje kohalikule pitsile on jätnud Taani, Rootsi, Saksamaa ja Venemaa mõjud. Samas on meie mitmesaja-aastane pitsiajalugu kinkinud kolm erilist ja omanäolist käsitööoskust ning pitsikunsti: niplispits, Setu pits ja Haapsalu sall. Nende valmistamisoskusi on alles hoitud ja arendatud Eestimaa eri otstes: niplispitsi traditsioone on sajandeid hoidnud eelkõige Kihnu naised. Kagu-Eestis asuva Setumaa värviline pits on elujõuline ka tänapäeval, seda on näha iga-aastastel Setumaa Kuningriigi päevade osalejate rõivastel. Haapsalu salli ajatu elegants teeb sellest väärika lisandi ka presidendi vastuvõtul kandmiseks, igapäevane praktiline soojendaja on see paljudele nagunii.