Kui meie esiemad 19. sajandi II poolel alles õppisid tundma heegeldamise saladusi, siis kasutasid nad enamasti pleegitatud linast lõnga. Veidi hiljem hakati heegeldama puuvillasest poelõngast. Esimesed heegeldatud pitsid olid äärepitsid. Nii linasest kodulõngast kui ka puuvillasest poelõngast sai valmistada ühevärvilisi (hallikas- või beežikasvalgeid) pitse särgikraele, pealiniku otstesse, tanudele, põllealasele, käistekraele ja - alasele.

Heegelpitsidega rõivaste kaunistamise järel hakati heegeldama ka kodutekstiile: voodikatteid ja pitsilisi kardinaid. Linaste käterätikute otstesse tehti äärepitse, padjapüüridele vahepitse. Kummuti peale heegeldati linikuid, laudlinad ääristati heegelpitsidega. Ühevärvilised heegelpitsid olid võrguliste pindadega ja heegeldati edasi-tagasi ridadena. Sammaste ja ahelsilmustega heegeldatud tühjade ja täidetud ruutudega võrgustik moodustas geomeetrilisi mustreid, mis tihti sarnanesid vöökirjadega.

Kas soov moekohaselt rõivastuda, samuti tulid kasutusele hulk täiesti uudiseid riideesemeid:

• aluspesu
• ööpesu
• varrukateta alussärgid
• alusseelikud
• pihikud
• öösargid.

Kõiki neid esemeid kaunistati valge heegelpitsiga.

Peale rõivaste ja ihupesu kaunistati heegelpitsidega ka voodipesu, peamiselt padjapüüre ja tekilinu. Heegelpindade mustritest võis sageli välja lugeda mõne sõnapaari või hea soovi (soovis magajale rahuliiku und või värvilisi unenägusid).

Vahepitsides kasutati sümmeetriat, lillemustrilisi heegeldatud vahepitse oli vähe. Ka ornamendid on vahepitsides taktitundeliselt keskteljele kogunenud, ei mingisugust naabreid segada võivat mustriga laiutamist servadel!

Ka intejööris leidsid samal perioodil aset suured muudatused. Kasutusele võeti uued mööbliesemed ning koos nendega ilmusid eesti kodudesse esmakordselt sellised kodutekstiilid ning voodikattted, kummuti- ja laudlinad, aknakardinad jne.

Valge pitsi hegeldamiseks osteti valge puuvillane keraniit poest. Kasutati ka enda kedratud ja korrutatud peenikest linast lõnga.

Mustrite osas võeti eeskuju mustrilehtedest ja ajakirjadest, kuid kahjuks tõrjusid neis leiduvad rahvusvahelised moed kohalikud mustrid tahaplaanile.

Rahvuslikes heegelmutrites on motiive napilt - vaid saartelt ja Setumaalt.

20. sajandi 20.-30. aastatel kasutati mustrites palju "ämblikke", luues õrnust, õhku ja habrast graatsiat.

Kuni teise maailmasõjani arenes heegeldamistehnika pidevalt edasi. Pärast sõda vaevles heegeldamine materjalide ja vahendite nappuse käes.