Tavaliselt kedrati kõige enne takud, seejärel linad ja lõpuks villad. Kangalõimeks kedratud lõng pidi olema hästi tugev, sile, suurema keeruga ja peenike. Koeks sobis jämedam ja laugem lõng.

Rõivaste valmistamiseks vajalik riie kooti lihtsail kitsastel kangastelgedel, mis olid enamasti igas talus olemas, jõukamatel vahel ka mitmed. Kootavate kangaste hulk olenes nii talu jõukusest kui ka pere suurusest. Vaesemates taludes püüti igal aastal teha linast kangast, villast tehti aga paari aasta tagant. Villast kangast tuli kududa soojas toas, sest siis lõngad venisid paremini. Linasele kangale sobis külmem ruum.

Riie kooti valdavalt labases ja toimses koes. Labases tehnikas kooti linased särgi- ja põlleriided. Triibuline seelikuriie tehti koeripstehnikas, mis on samuti labase seadega. Toimses koes on kootud suurem osa läbivillaseid pikk-kuubede, naiste kampsunite, meeste ülikondade riideid, sõbasid.