Eesti murded jagunevad kahte selgesti erinevasse ossa: lõunaeesti murded ja põhjaeesti murded. Päris omaette jääb kolmas ala, Kirde-Eesti rannikumurre, mida kõneldakse Tallinnast ida poole jääval Soome lahe rannikul. Põhjaeesti murderühma kuulub neli murret: saarte murre, läänemurre, keskmurre ja idamurre. Lõunaeesti murderühma kuulub kolm murret: Mulgi murre, Tartu murre ja Võru murre. Kahe suure murderühma vahelised erinevused puudutavad keele ehituse olulisi nähtusi, nagu näiteks käändsõna mitmusevormide moodustamine: põhjaeesti murdeis kasutatakse te-mitmust (nt kala/de/st), lõunaeesti murdeis aga vokaalmitmust (nt kallu/st). Eesti kirjakeele aluseks on põhjaeesti keskmurre.

1) saarte murre (S) - puudub õ-vokaal, selle asemel on ö (nt söber), on laulev intonatsioon;

2) idamurre (I) - o-hääliku asendamine õ-ga (nt õlema); d säilimine laadivahelduslikes sõnades (nt padas ´pajas´);

3) läänemurre (L) - b esinemine v asemel (kibi `kivi`);

4) kirderannikumurre (R) - vältevahelduse puudumine, kõik sõnad on kolmandas vältes (nt seppad);

5) keskmurre (K) - eesti kirjakeele aluseks, diftongide kasutamine pikkade vokaalide asemel (nt moa `maa`);

6) Tartu murre (T) - tugevaastmelise vokaalmitmuse esinemine (lehtist `lehtedest`);

7) Mulgi murre (M) - e esinemine a asemel (nt kirjuteme `kirjutame`);

8) Võru murre (V) - he-tunnuseline sisseütlev kääne (nt huunõhe `hoonesse`); h esinemine seesütlevas käändes (nt mõtsah `metsas`), vokaalharmoonia (kõnõlõma `kõnelema`).

Vaata eesti keele murdealasid kaardilt.

Murdealade kaart

Iga kohamurre jaguneb omakorda väiksemateks paikkondlikeks murrakuteks, mille piirid kattuvad enam-vähem omaaegsete kihelkondade piiridega.